Eestlaste ja ka venelastele oli tee linnakodaniku seisusesse varauusajal peaaegu suletud. Kaubandus varauusajal. Liivi sõda tõi kaasa kohalike kaupmeeste laostumise. Siinne kaubandus koondus peaasjalikult võõramaiste, Põhja-Saksamaa, hiljem ka Inglismaa kaupmeeste kätte. Arenes märgatavalt ka Narva kaubandus. Eestist veeti välja vilja, Venemaalt pärit lina, kanepit ja laevaehituskraami. Sisseveokaubaks oli Hispaania ja Prantsuse sool, metall, soolaheeringad ja tubakas. Oluliseteks kauplemiskohtadeks kujunesid maalaadad, mis toimusid ka linnades. Eesti suurimaks laadaks oli talvine Tartus peetav saksa laat, kus osalesid kaupmehed ka kaugematest maadest. Põhja-Eesti talupojale oli oluline vahetuskaubandus soomlastega, kes vahetasid silke vilja vastu. Kagu-eesti talupojad põletasid salaviina ning viisid seda Venemaale. Kehtis sõbrakaubanduse põhimõte talupoegade jaoks.Kaupmehed koondati gildidesse
hoonestamata maatükk jne. Mitte jagatavad on aga sellised asjad mille väärtus jagamisel väheneb või hävineb. Asjade puhul tuleb rääkida ka asja olulisest ja mitte olulisest osast. Mis on mis?? Üksikasi mis kujtab endast kokkupandud asja koosneb erinevatest osadest mid a nim olulisteks ja mitte olulisteks osadek. Asja oluliseks osaks on osa mida ei saa asjast eraldada ilma seda hävitamata või olemuselt muutmata.( Vt TSÜS§53, lõig1) Mitte oluliseteks osadeks loetakse auto seeria tootmises olevat mootorit, puurmasina puuri jne. Kinnis asja olulised osad on sätetstatud maaga püsivalt ühendatud ehitised, kasvav mets, muud taimed, sealhulgas koristamata vili sammuti kinnisasjaga seaotud piiratud asjaõigused.(VT TSÜS §54 lõige1). Kinnisasja oluliseks osaks on sellega seotud piiratud asjaõigused. Kinnisasjaga on seotud hüpoteek ja hoonestusõigus, kuid neid ei saa lugedakinnisaja oluliste osadena.
Selline ilming on tüüpiline ka poliitikute juures, kes oma tehisväärikuse tõstmiseks kasutavad ebamoraalseid võtteid – võltsitud fakte, alatuid süüdistusi, põhjendamatuid lubadusi, laimu jms. Nende „väärikus” ei kesta kaua. Väärikuse kasvatamine algab juba lasteaiast omades tähtsa koha ka koolis. Oluliseks teguriks on õpetaja eeskuju. Väärikas õpetaja on empaatiline suutes mõista ja lahendada lapse hinge ning keha vahelisi konflike ja vajadusi. Lääne kultuuri oluliseteks elementideks on võistlus, paremusjärjestus, üleolek teistest, pidev enda tõestamine. Sellises „mängus” on alati kaotajad. Kaotamine toodab alaväärsust. Alaväärsusega kaasneb viha endast paremate vastu, see blokeerib mõistuse ja loovuse. Seega võistlusmäng peaks olema alati seotud väärikuse arendamisega. Väärikas kaotaja on õilsam, kui kiitlev võitja. Kaotus on sügav emotsionaalne tunne, kuid see pole süü. Kaotus ei tohiks põhjustada häbi ega alandust
annaabi.ee 
