armastab, selleks on proua de Renal. "Mitte surm, vangikong ega rõske õhk ei rusu mind, vaid see, et proua de Rênali siin ei ole." Ta oli õnnelik, et sai oma viimastel päevadel oma oma armsamaga kohtuda. Vanglas oli Julien vaba. Elades üks päev korraga, võis mõelda ja rääkida enesega kõigest, kartmata, et võiks end reeta. Ainus mida ta nüüd vajas oli proua de Renali armastus. Ta oli võitnud naise, tal ei olnudki enam millegi poole rohkem püüelda. Julienil ei olnukski võimalik tõusta enam kõrgele, sest tema nimi oli määritud. Arvan, et see oligi talle hea, lõpuks oli ta hetkeolukorraga rahul. Ainus millest Julien surmani ei vabanenud oli kõrkus. Lõputult kartis ta, et ei suuda väärikalt surra
ei või teada, kuhu see sind kannab. Lepnardo da Vinci oli õppinud maalikunsti, kuid ei rahuldunud sellega. Tahtis mõista kunstiteoses kujutatava olemust. Uuris valgust, liikumist. Samas oli tema inseneritegevuses kätketud tragöödia. Ta oskas küll leiutada masinaid igaks otstarbeks, suutis neid ka väga hästi üles joonistada, kuid vaevalt, et ükski neist, eriti aga põnevamad, oleks tööle hakanud, kui leiduril olnukski piisavalt raha nende valmismeisterdamiseks. Hoomamata staatika ja dünaamika tähendust, ei suutnud renessansi insener väljuda harjumuspärase tegelikkuse raamidest. Ka polnud tema käsutuses kõige lihtsamatki jõuallikat. Et tal ülikooliharidust polnud, oli oma arutlustes vaba. Samas andis tunda sihipärase käsitlusviisi puudumine ja matemaatiline abitus, mis ei lubanud mõttearendusi lõpuni viia ja õigsust kaitsta. Tema
Antitoksiinid (kas rakulised või keemilised) seega seoksid oma kõrvalahelate abil toksiine nakkushaiguste tekitajate poolt organismi tekitatud mürke, mida saksa teadus nägi kutsumas organismis esile haigusnähte. (Ehrlich kujutas ette, et patogeenide rünnaku all olev rakk tekitab enda külge suurel hulgal kõrvalahelaid sidumaks / neutraliseerimaks toksiine ning eraldab neid veel lisaks ka verre jm (,,antikehad"), kus nad samuti toksiine seovad see olnukski tema arvates kokkuvõttes immuunreaktsioon. Kõnesolevaid ,,antikehi" käsitles Ehrlich immunoloogias nn ,,võlukuulidena".) 24 Ehrlich kujundas teooria, mille kohaselt ,,ained ei oma toimet seni kuni nad pole seotud" (Corpora non agunt nisi fixata). Sidemete tekitamisega seoses (eelmises lõigus jutuks olnud ,,antikehad") rääkis ta sisuliselt retseptoritest, uuest fenomenist mõistmaks organismi
annaabi.ee 
