.., tuu võis veidikese `ildamp (= hiljem) minnä, sinnä nii `varra väega es sunnita. No aga toda kodutulõkit, toda `uutsõt `õkva nigu aina `aigu oodõtass `päivä pilve alt. Mitukõrd olli mõõdetu joba vari ärä, iks olli pikk. Mitukõrd ollil¦`loetut¦tsia ärä, käen omma kõik. Sii tsiga olli sellega, tuu tsiga olli tollega. Vanaemmiss olli `o¸kuga (= orikaga), pahrukene (= kuldikene) olli `põrsaga, töbisaba kiriväga (= kirjuga), vana¦Rutass Otassõga, käen olliva kõik. Noæ kui tsikuga kodu sait, sis tuu jala `valla`võtmine. Kui olliva sis nuu..., nuut¦tsuvva kabla (= pastlapaelad) olliva sis vahel `kiirdu `lännüvä (= läinud) ja, ja `sassi `lännüvä ja. Ja sis noit tulli tõnekõrd nii`muudu et, tulli väits `välä võtta ja kabel `katski tõmmata, et ennembi jalast ärä saava ja. Ja sis `jälle koheki mujale `juuskma, kohe sis omal olli lut minnä. Kas sis `koeki (= kuhugi) perve ala `marju `o·sma vai mõtsa`viirde vai
Nõnda laulab Käsu Hans oma nutulaulu Tartu linnast, mis Põhjasõjas sisuliselt ära hävitati. Käsu Hans alustab luuletuses Tartu linna varasema jõukuse ning hea elu kirjeldamisega: "Ma olli väega kuuluss liin üle kige Liivamaa: kik nee kalli asja siin mino "isen olliva; akadeemi säeti, suure kohto mõisteti enne mino "isen siin. Oh, ma vaene Tarto liin!“ Ent ruttu muutub luuletus nutulauluks, kirjeldamaks sõja muserdavaid tagajärgi. Käsu Hansu nutulaul annab tõeliselt hea ülevaate sellest, kui väga armastatakse enda kodu ka siis, kui sõda sellest üle on käinud
Meehel tullu' hirm pääle, kiilnü hobest, et saisma jäässi, iks "pruu!" ja pruu!", a hobene es ole jäänü saisma, joosnu edese ku hunni. Mis nüüd? Ei saa maaha kah hobese säläst -- jala kinni köüdetü. Kaenu, hobene tormas õkva ütest virstatulbast müüdä, timä haarnu tollest kinne, et tuu ollu' alt mädä ja jäänü üskä. Hobene linnanu iks edese. Egä tä esi es tiiä sõa värgest midäge, opetu hobesel olliva sõa säädüse tutva. Hobene tormanu õkva võõralle väele pääle. Nuu kaesse', vägimiis tule, mõõk juusk ku saelaud kõrval, suurtükk hobese kõhri pääl -- oi õnnetust, hirmu! Jah, tõmmatuvvaki rahulipu üles. Opetu hobene keerotannu' ümbre kodo poole, kuniga mano. Joba tultu' ka kirjoga rahu tegemese peräst kuniga jutule. Vägimiis suurust nüüd: "Ka mina olli sii miis, kedä nimä pelksivvä ja kelle peräst rahu teivä." Kunigal sai hää miil ja an'd uma tütre vägimehele
annaabi.ee 
