Pärnumaal, lõpetas TÜ teaduskonna. 1904- Rahvaasemike koosoleku otsused astus tööle Tallinasse linnapea abina.1905a süvendasin revolutsioonilise meeleolusid. mõisteti surma, põgenes Sveitsi, 1907 a Mitmel pool hakati võtma üle omavalitsusi. sSoome.1910a Peterburi Vanglas, 1918- Põletati mõisaid(kokku 170, hiljem põletati okupatsioonivõimude vanglas. Ei eitanud ka viinavabrikuid),Tallinnas toimus Eesti kehva majanduslikku olikorda, tahtis üldstreik. Tallinnas ja kogu Harjumaal Venemaaga koostööd teha, baltisakslased kehtestati sõjaseisukord. Sellega loodeti välja tõrjuda. Arreteeriti 30jul 1940, 1952 rahva rahunemist, kui see hoopis halvenes. mõisteti sundravile, suri psüh.haiglas. Karistussalgad. Kohtuta hukati üle 300 1903-Tartus alustas ilmumist ajaleht inimese, sõjakohtutes 500 süüdimõistetut ,,Uudised'' lehe asutajaks olid Peeter hukati
vabadele linnaelanikele kes siis valisid linnanõukogu Raad säilis kohtuasutusena Poolitseivõim oli politseimeistril Kaubanduse ja käsitööga tohtisid tegeleda kõik Keised Paul I kaotas 1796 aastal asehalduskorra Algas pärisorjusest vabanemise aeg Enamik baltisaksa mõisaomanikke ei mõistnud agraarreformide vajalikkust ega vajadust muuta oma tootmine majanduslikult tõhusamaks Määrav oli tsaarivalitsuse arusaamine ja püüe reformeerida talurahva olikorda, sissejuhatavalt ja katseliselt Balti provintsides Liivimaa kindralkuberner George von Browne andis 1765 aastal keisrinna nõudmisel Liivimaa maapäeva otsuse vormis välja kaks patenti, mis kehtestasid talupoegadele soodustusi talupoeg sai omandiõiguse oma vallasvarale, koormised pidid normeeritama ning neid ei lubatud tõsta, kodukariõigust piirati, talupoeg sai õiguse kaevata mõisniku peale sillakohtusse Need määrused tähendasid talurahva vahanemise algust ning
Pannakse paika ihunuhtluse ülemmäärad, millest enamat ei tohtinud rakendada. Siia alla kuulus ka talupoegade üldised karistused. Talupoega võidi vangistada 24 tunniks (v.a siis, kui tegemist oli ilmselge süüteoga, mida niikuinii oleks karistatud). Puudutati ka talupoegade koolikohustust. Positiivsete määruste kohta võib öelda, et oma ajas olid nad üpriski positiivsed. Lääne-Euroopa kontekstis oli aga talupoegade pärisorjus juba kadunud või kadumas. Talupoegade olikorda püüti siiski parandada. Positiivsed määrused nii väga ei reguleerinud midagi, paljud eramõisad olid jätkanud vanas vaimus edasi. Talupoegade olukorra parandamise soov riigi poolt (mõisate poolt seda soovi polnud) vaibub. Positiivsetel määrustel on olnud teatav teistsugune tulemus. Mitmetes mõisates puhkevad vastuhakud. Räägime peaasjalikult siiski Liivimaast, Eestimaa kubermangus jätkub elu samal moel, nagu ta oli olnud varasematel perioodidel.
annaabi.ee 
