Teatud tingimustel võib DNA moodustada kolmekordse heeliksi. Selleks disainitakse geenispetsiifiline oligonukleotiid, mis paardub kindla sihtmärk geeni järjestusega kaheahelalises DNA-s ja inhibeerib selle geeni transkriptsiooni. Üheahelalise oligonukleotiidi seostumine kaheahelalise DNA-ga toimub nn. Hoogsteen'i paardumise kaudu (vesiniksidemed). Selliste sidemete puhul on kõige stabiilsemad G seondumine G-ga GC aluspaaris ja T seondumine A-ga AT aluspaaris.(2) RNA tasemel Antisense oligod või antisense geen, ribosüümid.(2) Valgu tasemel Polüpeptiidi funktsiooni inhibeerimine. Seda on tunduvalt vähem uuritud kui geeni eksi inpressioonhibeerimist DNA või RNA tasemel.(2) Eetilise probleemid Hirm inimese loodusliku olemuse kadumise pärast. Kas inimene, omandades uue geeni ja seeläbi ka uue tunnuse, on sellisel kujul seesama inimene?(1) Piiri tõmbamine ravimise ja inimelule uue kvaliteedi andmise vahele on üpriski raske.
1. Kasutada vektori lineariseerimiseks restriktaase, mis annavad erinevaid üheahelalisi otsi. Taoliselt on võimalik defineerida ka inserdi sisestamise suunda. 2. Vektorit töödeldakse aluselise fosfataasiga, Näit. CIP (calf intestin phosphatase). Selle tulemusel eemaldatakse vektori 5'fosfaat rühmad ja vektor ei religeeru iseendaga kokku. 3. Tömpide otstega DNA lõikude paremaks sisestamiseks kasutatakse ka linkereid või adaptereid. Linkerid ja adapterid on kaheahelalised sünteetilised oligod, mis sisaldavad restriktaaside poolt äratuntavaid DNA järjestusi (restriktsiooni saite) Esimeses ringis ligeeritakse adapterid või linkerid, mida võetakse DNA fragmentide suhtes suures ülehulgas, et ligeerimisel liidetaks iga fragmendiga adapterid või linkerid. Seejärel linkeritega varustatud DNA restrikteeritakse, et eemaldada linkerite ülearused osad. Edasi fragment puhastatakse ja ligeeritakse soovitud vektorisse.
Lisatakse adenosiin-5-fosfosulfaat ja ATP sünteesitakse neist kahest ühendist kokku. Lisades lutsiferaasi, saab valguse. Kui lisame nukleotiidi, mis sinna positsiooni sobib, saamegi valguse. 3. Hübridisatsioonipõhised 4. alleelspetsiifilised ligatsioonitehnikad 1. põhimõte: veereva ratta replikatsioon. Vaja on kolme erinevat oligod. Üks neist (3) lõpeb täpselt enne meid huvitavat positsiooni ja teised kaks lõpevad G või Cga. Vastavalt sellele, kumb neid paardub (ligeerub) tänu ligaasidele oligo 3ga... teine pestakse välja. Polümeraas hakkab rulluma, kasutades üht ahelat maatriksiks ja amplifitseerib selle. Saab väga tugeva ja selge signaali. 5. alleelspetsiifilised nukleaasi restriktsioonitehnikad: 1. Flap endonukleaas on seal
endo- ja eksoribonukleaasideks. Eksoribonukleaasid Erinevalt eukarüootidest on bakteritel kirjeldatud ainult 3' 5' suunas mRNA-d lagundavaid eksoribonukleaase. Põhilised mRNA-d degradeerivad eksoribonukleaasid on polünukleotiidi fosforülaas ja RNaas II. Juhul, kui degradatsiooni käigus ei tule ette ületamatuid sekundaarstruktuure, jäävad algsetest mRNA molekulidest järele ainult lühikesed, 10 20 nt-pikkused oligonukleotiidid molekulide 5' otstest. Tekkinud oligod degradeerib RNaas I. Paljudel mRNA-del on 3' otsas juuksenõelastruktuur, mis on mRNA-d stabiliseeriva toimega. Arvatakse, et see juuksenõelastruktuur ei pruugi alati sugugi olla transkriptsiooni terminaator, vaid hoopis pikema transkripti 3' 5' suunas toimunud degradatsiooni produkt. mRNA 3' otsas moodustunud juuksenõelastruktuuride stabiliseeriva toime uurimine in vivo ja in vitro katsetes on andnud vastuolulisi tulemusi. In vitro tingimustes on mRNA 3' otsas asuva
annaabi.ee 
