Niisugust teaduse-käsitust nimetab Popper fallibilismiks. Teaduslikke teooriaid tuleks vaadelda ajutistena isegi siis, kui me antud hetkel ei näe põhjust nende väidetes kahelda. Jällegi on Popperi käsitlus siin otse vastandlik traditsioonilise filosoofia põhilisele orientatsioonile. Nii Platoni kui ka Descartes`i järgi pidi filosoofia ja teadus taotlema teadmist, mis oleks mitte üksnes tõene, vaid ka tingimatu (anhypothetos). Selline tingimatult tõene olemustunnetus ei ole Popperi hinnangul inimtunnetuse eesmärgimääratlusena realistlik. Teaduse ajalugu paistab osutavat sellele, et teaduse üksiktulemuste puhul tuleb leppida märksa tagasihoidlikumate pretensioonidega ja loota, et teaduse areng tendentsis viib inimkonda lähemale traditsioonilise filosoofia teadmisideaalile. Nüüd võime me aga küsida Popperi käest, kas ei pretendeeri temagi oma falsifitseeritavuse kriteeriumi ning katse ja eksituse meetodiga kirjeldama teaduse olemust, s. t
01.053. Sokratese “Mis on X?”-küsimuse tähendus tema eetika-alastes aruteludes ei ammendu aga püüdega teada X-i. Sokrates paistab olevat uskunud, et kui inimene suudab anda olemusmääratlusi voorustele – nagu näiteks õiglus või vaprus – , siis saab ta enda käsutusse ka kriteeriumi, mille abil on võimalik igal konkreetsel juhul otsustada, kas üks tegu ka tõepoolest on õiglane või vapper. Vähe sellest, vooruste mõistuslik olemustunnetus varustab tema vaate järgi inimesed kindlate ja muutumatute standarditega, mille järgi tuli oma elu ja tegevust korraldada. Sokratese niisugune kõlbluse-käsitus on saanud filosoofia ajaloos endale nimetuse eetiline intellektualism. Viimane kätkeb kahte peamist tähenduskomponenti: 1. Sokrates paistab olevat seisukohal, et kõlbelised otsustused on iseloomustatavad omadustega “tõene” ja “väär”, justkui oleks nende puhul tegemist mitte normatiivsete, vaid kirjeldavate väidetega
mingit potentsiaali toimida vähegi pikemas perspektiivis selliselt, et see edendaks ühiskonna õnnelikkust. Valitsemiskordade tüübid ja gradatsioon. Siiani on kõne all olnud see, kuidas pidanuks välja nägema õigluse idee kohaselt ülesse ehitatud riik. Kui selles osas oli selgus saavutatud, tekkis võimalus ka “nähtava maailma” poliitilises mitmekesisuses paremini orienteeruda. Õiglase riigi olemustunnetus saab nimelt olla aluseks, et hinnata meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt olemasolevaid ühiskondi ja riike. Platon kirjeldab “Politeia”`as mitmeid valitsemiskordade tüüpe, mida ta käsitles nii, et võrdles neid õigluse idee kohaselt kujundatud polis`ega ja hindas selle alusel. Filosoofiliselt olulisim on siin fikseerida, mis oli Platoni järgi üht valitsemiskorda määravaks faktoriks. Selleks pidas Platon valitsevat hingelaadi, millisena ta käsitles just valitsejate hingelaadi
annaabi.ee 
