ja leebe reaalajasüsteem, nad kasutavad neid termineid kui halvasti kirjeldatud viise). Arvutussüsteemidele on suhteliselt kasutu olla loomuomaselt range reaalajasüsteem. Suurem osa keerulistel reaalajasüsteemidel on täidesaatmise olemus segatud range tähtajaga ja leebema ajalise kitsendusega, näiteks ajalise piirangu ja samaväärse aja funktsioonidega. Tüüpilised ranged reaalajasüsteemid jagunevad järgnevalt: · emb-kumb kõigist teostamiste olemustel on ranged tähtajad kogunenud kokku range reaalajasüsteemi klassi, paaritatult leebe reaalajasüsteemi või mitte reaalajasüsteemiga(kasutajaliides, andmebaas); · leebe või mittereaalajasüsteem on ette antud ning ei saa toetada ranget reaalajasüsteemi; · süsteemi disainerid/teostajad ei tea, kuidas kohandada kokku segatud ajalisi piiranguid ühes süsteemis;
sedalaadi vited igustatud, millistele argumentidele nad toetuvad. Platoni poliitilist petust on tavaks nimetada petuseks ideaalsest polis`est, ja seda selles thenduses, et siin on eelkige ksitluse all idee-prane polis ja mitte niivrd meeleliselt tajutavas maailmas faktiliselt eksisteerivad polis`ed. Kuid nhtavas maailmas faktiliselt eksisteerivad nhtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda tiuslikkuse astet, mis on nende olemustel olemise enda valdkonnas. Selle vlistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripra siin esineb kik olemuslik oma ebapuhtal kujul ning asub pidevas muutumises, tekkimises ja hvimises, miski ei suuda silitada oma identiteeti. Siiski annaks ideedeteadmine inimese ksutusse vahendeid poliitiliste nhtuste le teselt otsustamiseks ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteerumiseks. Veel enam meeleliselt tajutav maailm peaks oma muutlikkuse
ühiskondade vaatlustele, vaid mõistustunnetusega selle kohta, milline on polis oma olemuse kohaselt. Idee-pärane on tema käsituse kohaselt selline polis, mida valitsetakse juhindudes kesksete poliitiliste väärtuste olemusteadmisest. Kuid ”nähtavas maailmas” faktiliselt eksisteerivad nähtused, mille hulka kuuluvad ka polis`ed, ei saa Platoni ontoloogia kohaselt omada seda täiuslikkuse astet, mis on nende olemustel. Selle välistab meeleliselt tajutava tegelikkuse-valdkonna ontoloogiline eripära – siin esineb kõik olemuslik oma “ebapuhtal” kujul ning asub pidevas muutumises, tekkimises ja hävimises, miski ei suuda säilitada oma identiteeti. Siiski annaks ideedeteadmine inimese käsutusse normatiivseid tõdesid, millele toetudes on võimalik poliitiliste nähtuste üle tõeselt otsustada ja nende mitmekesisuses ning muutlikkuses orienteeruda. Veel enam – meeleliselt tajutav
76. Mis teemasid käsitlesid Platoni dialoogid ja mis on Platoni ideedeõpetuse põhiolemus? Varase perioodi dialooge iseloomustab suur Sokratese mõju, keskmises ja ka hilisemas perioodis esitas oma ideedeõpetuse ja selle väljenduse peamistes filosoofiavaldkonades. Hilisemad dialoogid käsitlevad metafüüsikat, eetikat ja loogikasse puutuvaid küsimusi. Platoni ideedeõpetus põhineb arusaamal, et nähtava maailma asjad põhinevad ainetutel, igavestel ja muutumatutel olemustel ehk ideedel. Seega saame me eristada kahte maailma olemuslikku ja nähtumuslikku. Inimese hing on surematu ja see on suuteline meenutama asju ja ideid, mida ta on näinud enne kehaga ühinemist. Platon nimetab seda meetodit dialektikaks. 77. Millist rolli mängib Sokrates Platoni dialoogides? Sokrates ise ei kirjutanud oma eluajal midagi, sest arvas, et kirjutamise käigus kaugenevad sõnad oma tõelisest tähendusest veelgi. Platoni dialoogides on Sokrates
annaabi.ee 
