a) kvantitatiivne muutumine kas kasvamise või kahanemise suunas. b) kvalitatiivne muutumine, milles täheldatakse ühe aine või elemendi muutumist teiseks. c) ruumiline muutumine, mis asendi või kohamuutusena on eelduseks muutuvusele üldse. Seoses viimasega omistab Aristoteles erilise tähelepanu ruumi ja aja probleemidele. Esimest määratleb ta kui objektiivselt olevat kohta, mille üks või teine asi enda alla võtab. See kehtib ka maailma kui terviku kohta. Aeg kui niisugune oleleb koos hinge antusega: "on võimatu, et oleks aeg, kui poleks olema hinge". Aja olemasolu on tingitud liikumisest ja hing etendab siin üksnes ajanähtuse tunnetaja osa ja seostub temaga just seetõttu. 2. Füüsikaline maailmaseletus. Oma "Füüsika" teise raamatu alguses jagab Aristoteles kõik esemed kahte pearühma: 1) asjad või esemed ("loomulikud"), mis looduse poolest olelevad; 2) inimliku töö ja oskusega loodud kunstproduktid. Ainult esimese rühma asjad omavad liikuvust.
loomingu traditsiooniga seotud osades, kuis ilmutavad oma surematust tema esiisad, “surnud luuletajad”. Trad. teine külg, juba tehtu pime jäljendamine, on määratud liiva jooksma. E väidab, et küpsesse ikka jõudnud poeet vajab suhestumist traditsiooniga (25nda eluaastani piisab noorusvärskusest). Luuletaja vajab ajalootaju ja see eeldab arusaama, et minevik pole üksnes läinud, vaid ka jäänud, et kogu euroopa kirjandus Homerosest peale ja tema oma maa kirjandus sealhulgas oleleb simultaanselt ning moodustab simultaanse korra. Looming saab tähenduse suhtes trad.-ga kusjuures suhe ei ole ühepoolne: see, mis toimub “uue tõelise kunstiteose ilmudes, mõjutab ühtaegu kõiki sellele eelnenud kunstiteoseid, muudab kogu seda dünaamilist tervikut, milles iga teose suhted, proportsioonid ja väärtused muutuvad. Uut teost ei saa luua eesmärgiga kohandada see süsteemiga, kuid enam-vähem paratamatult osutub süsteemi lülitumine teose
ainest, ega samastada seda ka mitme algainega. Pigemini väljaspool ainet ja samas selle sees teotsevana. Maailma liikumapanevaks jõuks on mingi suurus, mille jõud on üle kõigest. See jõud siis kujundab maailma oma äranägemise järgi. Anaxagoras toob mängu mõistusliku maailmavaimu (`nous'). Ainega võrreldes on too vaim ülimalt lihtne, teda ei saa enam lahutada koostisosadeks, nagu seda ainega teha saab. Vaim pole millegagi segunenud ega segatav. Ta oleleb omaette, ning on puhtaim kõigist asjust. Pole kahjuks andmeid selle kohta, kuidas Anaxagoras seda vaimu ette kujutab. Võib aga arvata, et vaimu näol on tegemist maailma korrastava printsiibiga. Aine, millest vaim kujuneb on põhiolemuselt kaootiline mass millest ilma vaimu toimeta miski ei kujune. Ta koosneb arvututest osakestest, mis ei teki ega kao, ning millel on iseseisvad omadused, mis vastavad osakeste liigile. Nii on olemas näiteks kulla või liha või ükskõik mille osakesed
annaabi.ee 
