1900. a märkasid teadlased, et orgaaniliste ühendite akumuleerumise määr organismides on võrdeline nende lahustuvusega orgaanilistes solventides, kusjuures temperatuuri ja anorgaaniliste soolade lahustumise mõju aine jaotusele orgaaniline solvent-vesi süsteemis väheoluline. n-Oktanool/vesi jaotuskoefitsient KOW on enimkasutatav parameeter orgaaniliste ühendite jaotumise uurimisel. Tasakaalulekus on oktanool-vesi süstemis: orgaanilises osas 1 veemolekul iga 4 oktanooli molekuli kohta veefaasis 8 oktanooli molekuli 100000 vee molekuli kohta = = Jaotuskoefitsiendi väärtus sõltub peamiselt aine lahustuvusest vees. Mida väisem lahustuvus, seda surem on KOW. 2. 3. 4. Kirjeldage ja joonistage süsinikuringet. Orgaaniline C on maapõues fossiilkütuste CxH2x ja kerogeenina. Anorgaaniline C -lubjakivi CaCO3; CaCO3*MgCO3 kujul. Vees lahustunud CO2 toimel muutub lubjakivi osalt lahustuvaks HCO3- iooniks, mis võib
Lipiid keskkonnas C2 - Konts. Vesi keskkonnas Näiline JK (lipiid/vesi) APC=(C20-C2)a / C2b C20 - raviaine konts. Vesikeskkonnas enne segamist C2 - raviainekonts.Vesikeskkonnastasakaalumomendil a - vesikeskkonna maht b lipiidkeskkonnamaht -Tõeline jaotuskoefitsent on teoreetiline. -Näiline jaotuskoefitsent võtab arvesse teatud tegureid: pH, temperatuur ja erinevaid keskkondi moodustavate vedelike ruumala. -Praegu määratakse näilist jaotuskoefitsenti raviainetele aine jaotumisel oktanooli ja vee vahel. Oktanooli kasutatakse seepärast, et raviainete jaotumine oktanooli ja vee vahel on kõige lähedasem sellele, mis toimub raku membraani ümbruses. Vahel kasutatakse ka eetrit, heptaani, kloroformi, isopropüülmüristaati. Vee faasina jaotuskoefitsendi määramisel ei kasutata mitte vett, vaid organismi teatud piirkondi iseloomustava pH saamiseks puhvreid (peamiselt fosfaat puhvreid, aga ka atsetaat puhvreid).
arvutiprogrammidega aine steerilise ruumala väärtuse arvutamine, kasutades teadaolevaid sidemete nurki, van der Waalsi raadiust, sidemete pikkust ja võimalikke eelistatud konformatsioone. Ei ole mõõdetavad, ainult arvutatavad. Mida väljendab jaotuskoefitsient? Jaotuskoefitsient P aitab määrata aine hüdrofoobsust eksperimentaalselt. Määratakse aine jaotumist süsteemis n-oktanool/vesi, kus hüdrofoobsed molekulid eelistavad üleminekut oktanooli faasi, kuid hüdrofiilsemad eelistavad jaotumist veefaasi. Sellist suhtelist jaotust iseloomustab aine jaotuskoefitsient (P), mida arvutatakse: 19 aine kontsentratsioon n−oktanoolis P= aine kontsentratsioon vees Hüdrofoobsetel ainetel on suur P väärtus ning hüdrofiilsetel väike P väärtus. Kuidas arvestatakse asendajate hüdrofoobsust? Asendajaid varieerides saadakse juhtühendist analoogide seeriad, mis P väärtuse
teelehtedest. Üldised omadused PAH-id erinevad füüsikalis-keemiliste omaduste poolest ja mõjuvad elusorganismidele mitut moodi. Reeglina PAH-ide keemilised ja füüsikalised omadused sõltuvad tugevasti molekulmassist: molekulmassi suurenedes vähenevad PAH-ide veeslahustuvus, aururõhk ning PAH-ide vastupanuvõime redutseerumise ja oksüdeerumise suhtes, kuid suurenevad sulamistemperatuur, keemistemperatuur ning oktanooli ja vee jaotuskoefitsiendi suhe (ehk suureneb PAH-i lahustuvus rasvades). PAH-id jaotatakse nendes sisalduvate aromaatsete tsüklite arvu järgi kaheks rühmaks: kuni nelja aromaatset tsüklit sisaldavaid PAH-e nimetatakse “kergeteks” PAH-ideks (näiteks benseen, flouranteen, antratseen) ning rohkem kui nelja aromaatset tsüklit sisaldavaid PAH- e “rasketeks” (näiteks benso(a)püreen). “Rasked” PAH-id on enamasti stabiilsemad kui “kerged” PAH-id
annaabi.ee 
