põhikarja tallede tootjateks. Sellistel pooleverelistel F1 ristanduttedel on suur viljakus tänu ristamise heteroosiefektile. Teise variandina võib siin kasutada ka meie põhitõugude, s.t eesti tumedapealise ja eesti valgepealise tõu ristandeid, mis samuti on puhtatõulistest algtõugudest suurema viljakusega. Teises etapis ristatakse saadud F1 uttesid puhtatõuliste lihatõugu jääradega ( eesti tumedapealise tõupuhul suffolki või oksfordauni jääraga, eesti valgepealise tõu puhul kas tekseli või dorsetitõugu jääraga). Nii saadakse heade lihavormidega lihatalled, kelle genotüübis on 50 % ulatuses lihalambatõu geenid ja see tagab nendel hea lihakehade kvaliteedi ja suurema tailiha sisalduse lihakehades. Lihatallesid kasvatatakse 42-45 kg raskusteks, et siis neid lihaks realiseerida. Sellise kolme tõu vahelise ristamise puhul saadakse ute kohta palju, heade lihavormidega
1840 oli Eestis ja Liivimaal 208 820 peenvillalammast ning peenvilla ja maalamba ristandit. Kuna meriinolammaste pidamine sai 19. sajandi lõpus Austraalias hoo sisse, siis peenvilla hinnad maailmaturul hakkasid langema ja meriinolammaste pidamine ei olnud enam nii tasuv. 19. sajandi lõpus hakkasid Eesti mõisnikud otsima uusi võimalusi. Lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi erinevaid lihalambatõugusid sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid ning PõhjaSaksamaalt romni marsi (Romney Marsh) lambaid. Kohalike lihavillalammaste sihikindel aretamine algas 1926. aastal. Eesti tumedapealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sropsiri lihalambatõug. Eesti valgepealise lambatõu lähtetõugudeks on eesti maalammas ja sevioti lihalambatõug. Mõlemad tõud tunnustati põllumajandusministeeriumi poolt 1958. aastal.Esimene Eesti Lammaste Tõuraamat (19311941) avaldati 1942.
peenvilla ning maalamba ristandit. Sajandi lõpu poole peenvilla hinnad langesid, sest Austraaliast oli saanud võimas meriino lambakasvatuse riik ning austraalia lambakasvatajate poolt toodeti suuri koguseid meriino villa ning maailmaturul hakkasid peenvilla hinnad langema. Seepärast hakkasid mõisnikud otsima uusi võimalusi ning lihalammaste kasvatamise perioodil imporditi mõisnike poolt erinevaid lihalambatõugusid- sautdauni (South Down), hämpsiri (Hampshire), oksfordauni (Oxford Down) lambaid, Põhja Saksamaalt marsi (Marsh) lambaid. Alates 1926.a. võeti suund kindlate tõugude importimise suunas ning siin oli eestvedajaks Kristjan Jaama, kes asus 1928.a.loodud Eesti Lambakasvatajate Seltsi sekretär eriteadlaseks. Eesti tumedapealise lambatõu sihikindlama aretuse alguseks võib pidada 1926.a. kui Eestisse imporditi Rootsist inglise päritoluga 23 sropsiri (ing. k. Shropshire) jäära ja 26 utte eesmärgiga parandada nende abil eesti maalammast
annaabi.ee 
