(Uibopuu, 1984) Karjala rahva ärkamisliikumine pole kaasa haaranud lüüdilasi. Ei päriskarjala ega Aunuse murdel rajanev kirjakeel ei näi sobivat lüüdilaste koolikeeleks. Kuna lüüdimurdelised õppematerjalid puuduvad, leidub vaid mõni harv lüüdi küla, kus hakkajad õpetajad tahavad ja suudavad lastele õpetada kodumurret. (Uibopuu, 1984) Karjala keele süstemaatilist uurimist alustati suhteliselt hilja, umbes 100-aastat tagasi, kui Soome teadlased Arvid Genetz ja Heikki Ojansuu hakkasid karjala keelematerjali koguma. Hiljem on seda tööd tõhusalt jätkanud J. Kujola (päritolult karjalane), A.Turunen, P.Virtaranta. Praegu on Soomes teoksil paljuköiteline karjala keele sõnaraamat. NL-s on tähtsaks karjala keele uurimiskeskuseks 1930. aastaist peale olnud Petroskoi. Seal on 1990. aastal ilmunud aunusekarjala sõnaraamat, tegemisel on tverikarjala sõnaraamat. (Uibopuu, 1984) 8 4. Arvukus
uurima. Kaasaja keele (kirjakeele, ühiskeele) uurimine - vähe, peamiselt keelekorraldusliku suunitlusega. Aavik, Veski, Jõgever eri suundade esindajad töötasid õppejõududena. 1924 Lauri Kettunen Lauseliikmed eesti keeles Soome süntaksi põhimõtetest lähtudes esitab eesti lauseliigendussüsteemi detailse kirjelduse. Näitab nii sõnu lauseliikmetena kui moodustajaid (jagu). Keeleajaloo uurimine vähe. Soome uurijad (Setälä, Ojansuu, Kettunen) uurisid ka sugulaskeelte, sh eesti keele ajalugu. Eestis üksikuid uurimusi. Lauri Kettunen - Eesti häälikuloo uurimise rajaja. On avaldanud eesti keele kohta artikleid, õpikuid, käsiraamatuid (eesti ja soome keele erinevused, eesti keele häälikulugu, eesti kohanimed), eesti-soome sõnaraamatu. Uuris ka muid läänemeresoome keeli. Üks ES asutajaid ja esimene esimees. 1913 väitekiri ,,Lautgeschichtliche Untersuchung über den Vokalismus des kodaferschen Dialekts mit
kohanimeuurijale vajalik Mellini Liivimaa atlas. Sisaldas kõiki Eestimaa maakondi ja hiljem mainimisväärt Lücker, põhjaeestis 1841 Smith (?). põhiosa allikatest arhiivides. Suur osa huvipakkuvast dokumentatsioonist digiteeritud. Kohanimeraamatu suurim probleem: allikatest ei jõua kõike läbi töötada ja peab valima. Hupel esimene kohanimeuurija. 19. Sajandil baltisakslased need, kes uurisid, esimesed eestlased Hurt ja Veske. Järgnes periood kus soome nimeuurijad: Ojansuu ja Kettunen. 1910ndatest hakkas kirjutama kohanimede teemal. Suurimaks kohanimede tööks jäi eesti kohanimede uurimus 1955 ilmus Helsingis. Nimepoolest ainus kogu eesti kohanimesid käsitlev teos. Kettunen tugines Eiseni materjali (ja nende vigadele). Kettuse enda fantaasia oli liiga suur nimede seletamisel. Eesti kohanimeuurijad: Eisen. Kirjutas palju 20ndatel Eesti Kirjanduses ja ajakirjanduses. Suurim jälg sellega, et käsitles Saksapäraseid kohanimesid, kus toodud nimesid, mis
annaabi.ee 
