Räästas uuesti hobusle pähe ja hakkas nokkima.Mees võtis jälle hoogu ja virutas hobusele kepiga.Siis vihastus ta Räästa peale. Mees:No küll on pagana lind(mõtles ta ).Miks ta mind rahule ei jäta. Räästas laskus nüüd veetünnile ja hakkas seda nokkima. Mees:Ootoot(mõtles mees ja virutas sedakorda vastu tünni!). Räästale ta pihta ei saanud ,aga tünn lõi hirmsalt hoobist kõikuma ja veeres varnkrilt maha.Vesi paiskus tünnist välja ning hakkas laia ojana mööda teed voolama.Rebane kargas rukkist välja ja kustutas oma janu.Mees aga tõstis tühja tünni vankrile ja sõitis Räästas kirudes koju.Räästas istus puu otsas ja ehitas pesa,äkki nägi ,et rebane seisab jälle puu all. Rebane:Kuule Räästas ,kas sa aitasid mu august välja? Räästas:Aitasin küll. Rebane:Andsid mulle süüa? Rääastas:Antsin. Rebane:Andsid mulle juua ? Räästas:Andsin. Rebane:Nüüd aja mind naerma,aga muidu ausõna söön su pojad elusalt ära.
Siis algas ta uuesti: Ta ei mõtelnud veel tükil ajal midagi järjekindlat, kuid ta segased mõtted kogunesid "Kus on mu rõivad?" juba rühmadesse Ning nende mõtete ainus sisu oli - ahastus. "Siin, siin, pojakene, su jalutsis." Kõik, mis oli juhtunud tänasel ööl, oli tulnud äkki hirmus ning õudne. Ja pisarad "Anna nad siia!" kähistas haige. voolasid ojana Mareti silmist. "Pojakene, pojakene, mis sa teed nendega?" Väike plekklamp hõõgus laual. Lambi huuled olid nõest mustad ja nende vahel "Ma tahan selga ajada. Ma tahan ära minna." värises punane tulekeel, värises lakkamata ja kustumata kui ema-armastus. Ja ta liigutas end. Maret puhkes nutma.
äärest, milledest tuntuim oli T'ai-hu järv. Esteetiliselt eristati veel nelja kivivormi: lou - auguline, shou - sale, tou - läbipaistev, zhou - konarlik. Samuti kasutati mägedest leitud kunstipäraseid kive, aga ka inimese poolt töödeldud materjali. Kivid sümboliseerisid sageli ka loomi ja pilvi. Kui mäed ehk kivid on skeletiks, siis ojad, jõed ja järved on veresooned ja keha ehk yin. Vesi pidi tüüpilises hiina aias esinema looduslikus olekus - joana, ojana või tiigina. Purskkaevusid kasutati ainult keisrite või rikaste isikute aedades meelelahutusliku elemendina. Vesi on mõeldud looduslikult voolama üle kivide või müüri või siis vaikses tiigis peegeldama kivi tugevust. Ka väiksemõõtmelistes kompositsioonides on kesksel kohal veekogu. Vesi asendab hiina aias ka muru, mis on levinud enamuses Euroopa ja Ameerika aedades. Hiinlaste jaoks väljendab muruväljak hoopis karjamaad loomade jaoks, mitte üksiolemise-mediteerimise paika
talle läbi pisarateloori langes aeg-ajalt igatsev pilk, kuid ta ei teinud sellest väljagi. Ta kujutles end haigena, suremas, ja tädi kum-mardumas tema köhale, anudes ainsatki andestavat sõna, kuid tema pöörab näo seina poole ja sureb seda ütlemata. Ah, mis tädi siis tunneks? Ja ta kujutles end jõe äärest koju toodavat surnuna, kiharad kõik märjad, vaesed käekesed igaveseks liikumatud, valutav süda rahu leidnud. Kuidas tädi end tema peale heidab, kuidas tema pisarad ojana voolavad ja huuled jumalat paluvad, et see talle tagasi annaks tema poisi, ja ta ei tee talle iial, iial 25 enam ülekohut! Kuid tema, Tom, lebab seal külmana, kahvatuna ja liikumatuna -- vaene väike kannataja, kelle mured on lõppenud. Nende unistuste paatos erutas nii väga Tomi tundeid, et ta pidi korduvalt neelatama -- miski pigistas kurgus; ja ta silmad ujusid vees, mis voolas pilgutamise juures alla ja tilkus nina otsast maha. Ja nii tore oli see oma murede hellitamine, et
«Mu tütar! Mu tütar!» «Mu ema!» vastas mustlastüdruk. Loobume seda stseeni edasi maalimast. Müür ja raudvarvad olid nende mõlema vahel. «Ah, see müür!» karjus sulgunu. «Oo, sind ainult eemalt näha ja mitte kallistada! Anna oma käsi! Oma käsi!» Tütarlaps pistis käsivarre läbi trellide. Ema haaras käe, surus sellele oma huuled ja jäi nõnda suudlusse süvenenult kummargile, ainsaks elumärgiks nuuksed, mis aeg-ajalt kogu keha võpatama panid. Pisaraid voolas pimedas ojana nagu öist vihma, üle selle jumaldatud käe lainetas õnnetu ema pisarate tume, põhjatu läte, mis tema hingest üles kees ja kus kõik ta kannatused viieteistkümne aasta jooksul tilkhaaval olid kokku kogunenud. Äkki ajas ta end uuesti püsti, lükkas pikad hallid juuksed laubalt kõrvale ja hakkas sõnagi lausumata vihasena nagu emalõvi mõlema käega kongiava varbu raputama. Varvad ei nõtkunud. Siis läks ta ja võttis kongi nurgast suure kivi, mis talle peaaluseks oli olnud, 465
Härra Mauruse juures lähevad kõik allapoole, kes ei õpi või kes teistest maha jäävad. Sest mis võib härra Maurus, kui inemine ei õpi. Aga kui keegi tuleb härra Mauruse juure, siis õppigu ta üks kõrd, õppigu kaks kõrda, õppigu kolm kõrda, õppigu vaimustusega, õppigu kui hull; nõnda peab inemine õppima, kui ta tuleb härra Mauruse juure ja on ise juba suur ja pikk. Sest kuidas tehakse maal tööd? Kuidas niidetakse heina? Kuidas rabatakse rukkid? Higi jookseb ojana! Nõnda peab tööd tegema, kui keegi tuleb härra Mauruse juure ja on juba ise suur ja pikk. Mõistate?" ,,Mõistan," vastas Indrek imelises elevuses, sest millegi pärast valdas teda nagu üliinimlik õnnetundmus. ,,Mõistan, härra Maurus," peate vastama, õpetas direktor. ,,Noor inemine peab ikka viisakas, ikka aupaklik olema. Sellepärast ikka -- Herr direktor, Herr Maurus, Herr Lehrer. Härra Mauruse majas on kõik viisakad, härra Maurusel on viisakas maja. Aga pidage, pidage
annaabi.ee 
