Sumbkülad- talud keset põlde; ridakülad-talud ridastikku; hajakülad-talud üxteisest kaugemal. Eestlaste suhted naabritega-tihedad vallutuskatsed. oli palju tülisid naabritega ning relva- konflikte. Eestlaste tugevamax vastasex olid leedulased. Kuigi eestlastel veel riiki polnud, oli nende organiseeritus piisavalt kõrge, et tagasi lüüa lähemate naabrite vallutuskatseid.Lätlased, leedulased, venelased, latgalid, karjalased, kurelased, ojamaalased, vadjalased. Ristiusu mõjud-ristiusk polnud tundmatu. *pajud kombed muutusid- levis laibamatmis komme. *ehete seas leidub pronksristikesi. *võimalik ka kiriku või kabeli olemasolu. Ohverduskohtadex olid: ohvrikivid, ohvriallikad ja pühad puud (tamm ja pärn). Linnused: Mägilinnused, Neemiklinnused, kingvalllinnused (Eestis on teada u. 120 muinas- aegset linnust N: Otepää, Valjala linnused). Matmiskombed:koos ristiusustamisega muutusid ka eestlaste jaox matmiskombed. Inimesi
aastal. Miks seda varem ei toimunud? 1226.a. kevadel kutsus paavsti esindaja Liivimaal Wilhelm Riias kokku suurema kirikliku nõupidamise. Sealt ärasõiduks soodsat aega oodates olevat ta näinud Rootsist röövretkelt naasvaid saarlasi. Wilhelm sai teada Rootsi kirikute põletamisest, preestrite tapmisest, sakramentide rüvetamisest, vangide võtmisest jm. Kuulnud ka rootsi naiste ja neidude halvast kohtlemisest, otsustas ta saarlastele karistusretke korraldada. Ojamaalased ja taanlased keeldusid vaimulikku aitamast, küll aga olid nõus saksa kaupmehed. 1227. a. 20. jaanuaril alguses, mindigi pärnust mööda merejääd Saaremaa poole. Henriku sõnade järgi olevat lisaks sakslaste, liivlaste ja lätlaste, retkes osalenud ka Piiskop Albert, Semgallia piiskop Lambert ja ordumeister Folkvin. Kõige ees oli paavsti viitselegaat magister Johannes Modena piiskopi teenri Gandulfinusega, kes kandis paavstilippu. Tegelikuks juhiks oli ilmselt Folkvin.
ütlemata sealjuures lahti oma paganlikust ühiskonnast ja selle tõekspidamistest. 107 Ristiga märkimise majanduslik kasu ilmneb selgesti kiriku poolt tehtud jõupingutustes lõpetamaks kaubanduslikku läbikäimist mittekristlastega. Nii on paavst Honorius 1221. aastal keelanud oma kirjaga tollal juba katoliiklikku ristiusku astunud soomlasi pidamast kaubavahetust "naabruses asuvate barbarirahvastega", kuna need ahistavat kristlasi. Kaheksa aastat hiljem mõistis paavst Gregorius IX hukka ojamaalased, kes olevat varustanud paganaid kristlaste kiusamiseks vajaminevaga. Egili saagas on kirjeldatud juhtumit, kus paganlik nimikangelane koos oma venna ja kolmesaja kuuekümne mehega läbis prima signatio astumaks kristliku Inglise kuninga teenistusse. Kindlasti pole sarnane võimalus välistatud ka siinsete sõdalaste puhul. Tolleaegses maailmas oli pealike või kuningate, sealhulgas võõramaiste, sõjateenistusse astumine prestiine samm ning suur osa Eesti lähinaabreid 11.12
annaabi.ee 
