Igavesti igatsev laulja rändaja Kus on minu tunde vaiksed allikad, Kuhu merde kustuma mõtted sõuavad? --------------------------------- Rõõmu, mure vulisev oja olen ma, Kahest kokku igatsev laulja rändaja. Pole mingit kahtlustki, et mees armastab loodust nii palju nagu ennastki. Mees näeb ennast kui ojakest, rahulikku, kuid siiski salapärast. Samuti ei jätta kahtlusevarju looduse armastuses ka Marie Underi luuletus, milles ta ütleb: ,,... Muld! Maa! Sull’ üsna ligidalle astun: Su sülle viskan südame, su uuestisündimisse katsun, suus mõrsja-jaa.’’
Sammusime kummalisel laial rajal, mis paistis olevat rajatud väga hoolega ja väga ammu. Korraga plahvatas- selge, me oleme iidsel kaubateel! Hardusega vaatasime tihedat metsa ja kujutlesime kaubavoore veeremas kaitsva ratsasalga saatel. Õhtu lähenes, läbitud oli juba palju maad. Tekkis erinevaid ettepanekuid: jääda laagrisse niipea kui ojakese leiame või minna pikalt lausa Bucegi püstloodis kaljude alla välja. Teede ristumiskohal läks Neeme kaarti kaasa võttes ojakest otsima, meie kinnitasime keha traditsioonilise sokolaadi ja allikavee kokteiliga. Vihma hakkas tibutama, esimest korda otsisime välja midagi vettpidavat. Adusime matka viiendat reeglit: kui tahate, et kogu aeg on ilus ilm, peab reisisihis ja-viisis valitsema üldine üksmeel. Hiljem kinnitasid seda reeglit teiste matkagruppide meenutused!..
Veel oli vaja otsida üles üks nõid, kelle käest tuli saada kolm kanget nõiarohtu. Sellega kaasnes ka väike seiklus või õnnetus. Me Andresega vaatasime, et ongi jäänud ainult veel üks koht, kuhu minna, ühtegi õnnetust pole juhtunud ja rännak on läinud lihtsalt. Ainult paar kriimustust ja taimede kõrvetust. Osad taimed kõrvetasid väga valusasti. Sellest ei tulnud lihtsalt välja teha. Me hakkasime kaardi järgi liikuma. Tee peal tuli ette kaljusid ja suuri kive. Paar tillukest ojakest tuli ka ette. Ette tuli üks suur kalju. Andres alustas selle kalju ületamist. Ta oli jõudnud umbes viis meetrit kalju äärt pidi edasi, kui ma hakksin ronima. Edasi jõudsime kiiresti ja vaevata. Olime juba lõpu lähedal, kui minu kõrval oli kindel maa, aga natuke eemal oli auk. See väike maa, mis asus kalju ja augu vahel, oli kaetud kivikribuga. Mu käed olid väsinud ja ma otsustasin astuda viivuks kindlale maale. Astusin ja jäin põlvedele toetudes seisma
annaabi.ee 
