On kahte sorti inimesi: ettevõtjad nad kasutavad teiste inimeste arengut, et ise areneda ja muutuda paremaks kõiges, mida nad teevad; kuutõbised nad kritiseerivad teisi igal võimalikul viisil, sest neile meeldib teiste edu takistada. Hinda end alljärgnevate omaduste järgi ühest viieni: 1 = absoluutselt mitte mingil juhul 2 = mingil määral 3 = umbes nii jah 4 = kohe üsna väga 5 = 101% Oivalisus: Sa võrdled ennast parimatega: vaatad, õpid ja teed enese-hindamise (hindad oma tugevusi, nõrkusi, võimalusi ja ohte). Järgmised tegevused sõltuvad analüüsi tulemustest. Väledus: Hoiad oma silmad lahti uute võimaluste leidmiseks. Sa üritad igal pool leida inspiratsiooni. Sa oled uudishimulik ja sulle meeldib näha uusi asju ning kohtuda uute inimestega, sest sa õpid nendelt. Visadus: Sa oled see, kes läheb ja võtab
“Hea” tähendab seejuures umbkaudu sama mis “kasulik”, “soodustav”; “halb” aga vastavalt – “kahjulik”, “pärssiv”. Niisiis võiks eelpool toodud Sokratese seisukoht paista ehk vähem paradoksaalne, kui silmas pidada kreeklaste vooruse-käsituse eripära. Antiikse eetika põhiveendumuse kohaselt kujutab voorus endast nimelt midagi kasulikku – voorus tasub ennast ära. Voorus on ju inimlik “parimus”, “oivalisus” ja niisuguste omadustega on inimesel kõigi eelduste kohaselt enam šansse õnnelikkust saavutada kui ilma nendeta. Sokrates on ka seisukohal, et halb tegu kahjustab eelkõige tegutsejat ennast, nimelt tema hinge (Gorgias 477 a). Seega võiks Sokratese seiskohta, et “Keegi ei toimi vastupidiselt sellele, mida ta teab olevat parima”, pidada võrdtähenduslikuks väitega, et keegi ei saa teadlikult tahta midagi sellist, mis on vastuolus tema õigestimõistetud huvidega. Kui aga
antiikeetika keskse mõistega, mille tavaliseks tõlkevasteks on voorus. Viimane sai traditsiooniliseks eetikaterminiks, omandas aga hilisemates moraaliõpetustes algsega 11 Andrus Tool/Sissejuhatus filosoofia ajalukku/FLFI.01.053. võrreldes teistsuguse tähenduse. Kreeklastel tähendas arete algselt ükskõik millise asja kiiduväärseid, hinnatavaid omadusi. Otsetõlge oleks “see, mis on asjas parim”, “parimus”, oivalisus. Inimese puhul tähendas ta algselt ka tema väliseid, hinnatavaid omadusi nagu ilu, tervis, hea päritolu jne. Hiljem, filosoofilises käsitluses seostati need “parimused” inimese loomupäraste eeldustega. Arete sai siin tähenduse – inimese loomupäraste eelduste parimal viisil väljakujundamine tema kiiduväärseteks isiksuseomadusteks ja käitumisviisideks. Nii on Aristotelese keskse eetikateose “Nikomachose eetika” eestikeelses tõlkes arete vasteks – loomutäius.
annaabi.ee 
