Click to edit Master text styles Second level Third level Fourth level · Ohverdati, et saada ühendust Fifth level teispoolsusega · Ohvriandideks olid põhiliselt toidud või joogid, aga ka põllu- ja karjasaadused · Sookurg-vahendaja, kes kandis hinge teispoolsusesse. · Tähtis täita surnu soovid, sest muidu võib ta hakata end unes näitama või tulla kodukäijaks. Hing Click to edit Master text styles · Eesti rahvausundis üks Second level Third level
Nende hing elustab keha- vabahing Vanad eestlased mõistsid haldja all looduses elutsevaid hingesid Nad võisid vabalt liikuda ning tahtmisel omandada ka inimesele silmaga nähtava, kuju (vana hall mees või naine). Haldjad olid iseloomult muutlikud ning haldjaga pidi oskama suhelda. Haldjate heakskiidu ärateenimiseks viidi läbi rituaale, toodi ohvriande, sülitati kolm korda üle õla. Ohvriandideks: toit, jook, liha, vill, riie, raha, ehted. Metsahaldjad Läbi aegade on rahvas metsa minnes kokku puutunud kummaliste olenditega. Nad näitavad endid, kui tahavad. Sageli võib metsas kuulda nende käimist, vilistamist või naeru. Sarnanevad rohkem loodusele, kui inimestele Neid võib isegi pahatahtlikuks nimetada, sest metsas ei tohi huilata õhtul hilja- metsavaim võib saada vihaseks ning karistada seda
haldjaga pidi oskama suhelda. Kui teha kõik õigesti, vastas haldjas samaga ta võis olla hea kaaslane ja abimees. Haldjate ülesandeks ongi kaitsmine, olgu objektiks inimene, loom, mets, üksik puu, maja või veekogu. Põhjuseta teeb haldjas harva halba, enamasti ikka millegi/kellegi kaitsmiseks või inimese õpetamiseks. Haldjate heakskiidu ärateenimiseks viidi läbi rituaale, toodi ohvriande, sülitati kolm korda üle õla. Ohvriandideks: toit, jook, liha, vill, riie, raha, ehted. Haldjad metsas Metsal on oma reeglid, mida inimene peab täitma. Nendeks on näiteks sõimamise, prahi mahaloopimise ja puuokste asjatu katkumise keeld metsas. Hea metsaskäigu ja saagi eest tänati haldjaid. Kui reegleid ei järgitud, tõi see kaasa halbu tagajärgi - ehmatavaid nägemusi, haigestumist või eksitamist. Eksitamine Haldjas juhib eksiteele neid, kes on üle astunud kehtivatest seadustest või kellel on
c. Animism kogu elutu ja elusa looduse hingestamine: · Omane loodusrahvastele. d. Vaimud, haldjad, jumalad kaitsesid loodust: · Tõnn koduhaldjas · Peko setude koduhaldjas · Tarapita teadaolevatest jumalatest ainuke (kelle nimi tänapäevani kandunud on). e. Ohvripaigad kohad, kus püüti saavutada haldjate ja jumalate heatahtlikkust. · Pühad puud (tamm, pärn), kivid, allikad · Ohvriandideks toit, vili, loomad, veri, sõjavangid. f. Maagia toimingud nähtuste ja asjade mõjutamiseks. g. Ristiusu mõjud naabrite kaudu (Rootsi, Vene) · Matusekombed (põletusmatuse kõrval 13. saj) · Pronksristikesed kaelaehtena (12. saj) · Vene laensõnad rist, papp, raamat. Liivimaa ristisõda 1. Ristisõjast huvitatud ringkonnad a. Katoliku kirik paavsti juhtimisel:
elava perekonna elu ja käekäiku. Muinasusk oli tihedalt seotud loodusega. Animism. Kogu loodust peeti samaväärseks ja omataoliseks. Looduses esines vaime, haldjaid. Need hoidsid ja kaitsesid loodust. Tihti nimetatakse Tõnnu, Pekot, Tarapitat, Ukut. Neile lisandusid ka muistsed hiiud, kangelased. Vaimudele ja haldjatele ohverdati. Kujunesid välja kindlad ohvriallikad, ohvrikivid, hiied, mis olid pühad paigad. Sealjuures oli oluline eestlaste "püha päev" neljapäev. Ohvriandideks olid tavaliselt piim, liha, veri, vill, vili, tähtsamatel puhkudel loomad või vangistatud vaenlased. Tähtis koht muinasusundis oli ennustamisel ohvriloomade surmamisega (parem-vasak külg). Lisaks oli oluline ka nõidumine ja ravimaaagia. Ristiusk Kuigi esiaja lõpus valitses muinasusk, polnud ristiusk Eestis päriselt tundmatu. Oldi üsna elavas läbikäimises ristiusuliste maadega. Ristiusk mõjutas teatud kombeid põletamise kõrval levis ka
lihaga, siis keetsid ja sõid ohverdajad ülejäänud liha kohapeal. Kombeks oli lubada osa tulevast saagist seidale: põdrasarved, kalapead või suurim kala, kalastajad võisid anda heast loomusest ohvriks ühe neljandiku. Seidale ohverdati kadunud põhjapõtrade leidmiseks, tänutäheks, kui põdrad üles leiti, ja noorte põhjapõtrade ellujäämiseks. Seidakohast mööda sõites toodi ohvriks söödavat kraami, kui seda ei olnud, tuli anda kas sõlg või nõel. Uuemal ajal on ohvriandideks olnud ka raha ja tubakas. Seidale ohverdamist peeti tähtsamaks kui kirikupühi, sest mängus oli nii maapealne varandus kui ohverdaja hing. Kodused pidid kogu südamest ohverdajaga kaasas olema, muidu võis juhtuda, et ta ei jõudnudki enam koju. Kui peremees ohvritalituselt tagasi tuli, siis sisenes ta kotta tagumise sissepääsu kaudu ja perenaine valmistas talle erilise rikkaliku õhtusöögi, sest ükskõik kui palju ohverdajad seida juures ei söönud, jäid nad ikka näljasteks
annaabi.ee 
