Loodusobjekte austatakse, sest nendes on kamid. - Kehaline puhtusearmastus. Sintoistid kümblevad sageli, pesevad käsi ja loputavad suud. Sintoism ja igapäevaelu. Kui budism rõhutab hauatagust elu ja taassündide ahela paratamatust, siis sintoism rõhutab maist elu ja õnne leidmist maa peal. Pühamu külastaja ostab puust tahvlikese ehk ema, millele kirjutab ta soovi või palve ning riputab pühamusse üles. Hiljem tahvel põletatakse ohverdusena kamidele. Omamori õnnetoov talisman. Tavaline kotike, mille sees on paber palvega. Samasugune eesmärk on kirjaga puutahvlikesel ehk fuda'l, mis asetatakse silmapaistvale kohale kodus või koduses pühamus. Harakiri rituaalne enesetapp Näiteid sintoismi mõjust jaapani kultuurile. Jaapani lilleseade ehk ikebana. Bonsai on kasvatatud ja kujundatud puu, mille juured ei ole maaga ühenduses. Jaapani arhidektuuris, ei ehitata suuri ja raskeid maju vaid kasutatakse
ning juua, mumifitseeriti talle kaasa loomi. 3.3.Religioossed eesmärgid Egiptuse jumalad on tuntud selle poolest, et neid on enamasti kujutatud inimese keha ning mõne looma peaga. Näiteks Anubis, kes oli Surnute Maja valdaja, ning kes oli koera- või šaakalipeaga. Kui loom, kes esindas mõnda jumalust, suri, siis ta mumifitseeriti, lootes sellega pälvida jumalate heakskiitu. 7 3.4.Ohverdusena Enamus loommuumiaid olid siiski ohverdus jumalatele. Nad asetati erinevatesse templitesse. Enne mumifitseerimistava tehti pronks-kujusid, mis imiteerisid loome, kuid kui avastati odavam alternatiiv, muutusid loommuumiad kõige populaarsemateks ohverdusteks. 8 KOKKUVÕTE Kokkuvõtteks võib öelda, et ilma muumiate olemasoluta oleks siiamaani suur osa tähtsaid küsimusi seoses ajalooga vastamata
Seetõttu paistabki armastatustest loobumine ja sünnimaa hülgamine ainuõige otsusena. Vähemalt on see võimalus ellu jääda. Marozovi jaoks oli pagulus väljapääs, sest ta teadis, et võõrsil ootab teda parem elu kui sotsialistlikul Venemaal. Erinevalt paljudest teistest põgenikest oli tal kõvasti vedanud ta omas elamisluba ja pabereid. Tollel ajal aga tähendasid need kõike. Kui gestaapo kannul, siis ei tundugi pagulus kuigi suure ohverdusena. Mõju ilmneb alles hiljem. Ravic oli realist ja ta ei püüdnud olukorda ilustada. Ta teadis täpselt, mis kaalul. Eluga peab edasi minema, sest pidev paaniline hirm ja kartus minevikuga uuesti kohtuda võivad sillalt alla kukutada. Elu Pariisis elult võetakse viimast tõeline pidu katku ajal! Inimesed ekslesid teadmatuses, aga samas sügaval sisimas nad tundsid, et sõda on iga hetk vallandumas ning mitte keegi ei saa selle suhtes midagi parata