juures. 230C juures. Triikimine keelatud. 4. Temperatuur Erandjuhtudel 30C Määrdub tihti. Pesta Talub pesemistemp. Pesta 40C, ohtras vees. Pesta tuleks pesemisel juures ja käsitsi väga 40C, käsitsi. 40-60C. temperatuuril ettevaatlikult. 30C juures.
Mustad läikivad marjataolised luuviljad on mürgised, kuna sisaldavad terpenoide, saponiine ja glükosiide. Mürgituse tunnused: iiveldus, oksendamine, kõhuvalu, kõhulahtisus, peapööritus, peavalu. Suuremates kogustes võib põhjustada soolepõletiku, šokki, krampe, südame rütmihäireid ja hingamishäireid. Lonicera caprifolium(lõhnav kuslapuu), Lonicera maackii(Maacki kuslapuu), Lonicera tatarica(tatari kuslapuu) Marjad on toksilised, kuna sisaldavad saponiine, kuid mitte väga ohtras koguses ning viljad on üsna ebameeldiva maitsega, mistõttu on ebatõenäoline, et keegi neid ohtlikus koguses sööb. Mürgituse tunnused: 20 marja söömisel võib tekkida palavik, valud rinna piirkonnas, iiveldus, oksendamine. Suuremad kogused põhjustavad iiveldust, kõhuvalu, oksendamist, värinaid, külma higi, peapööritust, verist väljaheidet, naha ja limaskesta tõmbumist sinakaks, südame rütmihäireid, hingamishäireid, neerukahjustusi.
Teatris oli muutuste esimeseks ilminguks kohati absurdidraamat meenutavate näidendite väike laine 1960. aastate lõpupoolel. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969. aastal alanud radikaalsem teatriuuendus ning see avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. 1960 aasta lõpu teatriuuendust saatis noore lavastajapõlvkonna laiem tulek (Mikk Mikiver, Kalju Komissarov, Ingo Normet, Raivo Trass, 1970. aastate keskelt ka Merle Karusoo, Lembit Peterson, Juhan Viiding, Mati Unt),siis imbusid uued võtted suhteliselt kiiresti laiali ning muutusid ajapikku publikule mõistetavaks. Lõplik tunnustus saabus Jaan Toominga suurlavastustega 1970. aastate lõpupoolel; vaimult iseloomustas neid pööre spirituaalsetesse
Need on mitmesugustele kammeransamblitele (sh kammerorkestrile) ning valminud erinevate muusikafestivalide ja interpreetide tellimusel. Display'd on otsekui muusikalised portreed, mille "modellideks" on olnud Steve Reich (Display I), Mozart (II), Vivaldi (III), Schubert (VIII), aga ka ufonaut (VI) ja palverändur (VII). Ajaloolised isikud on andnud muusikalise algimpulsi, näiteks Schuberti portrees kuuleme hetketi tema tuntud laulu "Das Wandern" ("Rändamine"), mõistagi ohtras kangrolikus kastmes. "Display XI: Kaardunud lüüra" on loodud menukale poogenklaveri ansamblile. Sarjas on ka Kangro üks põnevamaid instrumentaalteoseid, jazzi ja idamaise muusika sugemetega efektne "Display IX: Jeeriku pasunad". Vokaalmuusika Kammerlike "Leelolaulude" (1975) aluseks on neli Leelo Tungla luuletust kogumikust "Õitsev kuristik". Kangro üks ilusamaid töid on elu ja armastust ülistav ladinakeelse tekstiga kantaat "Gaudeo" (1987)
Ain Kaalep ja Paul-Eerik Rummo. Niisuguste näidendite tinglikkus lubas käsitleda laiemaid ja üldisemaid eksistentsiaalseid küsimusi, mõnevõrra ka totalitaarsuse julmust ja tobedust. Sellele järgnes 1969 alanud radikaalsem teatriuuendus, mida kandsid tollal "Vanemuises" tegutsenud noored lavastajad Evald Hermaküla ja Jaan Tooming, ajutisemalt ka Kaarin Raid. See avaldus näidenditekstidega ümberkäimise vabaduses, lavategevuse agressiivsuses ja füüsilisuses, sümbolite ja metafooride ohtras kasutamises. 1970. aastatel pöördus suur osa kogu eesti kultuurist nn. juurte temaatika poole, misläbi võimendusid selgesti ka võõrvõimu vastased alatoonid. Teatris sai üheks tähiseks Jaan Toominga lavastus „Laseb käele suud anda” (1969) August Kitzbergi vähemtuntud näidendi alusel; Toomingal mängisid meie-positsiooni loomises erilist Teater Nõukogude Eestis. Nii 1970. aastate kriitika kui ka publik hindasid kõrgelt kaasaja näitlejate isiksuslikkust ja
annaabi.ee 
