küsima, et Marile auk pähe rääkida. Tema kehakeel peegeldas seda, et ta muust ei mõelnudki kui ainult piimadest, ta oli väga närviline,olle purjus veelgi kurjem. Ta rääkis piimadest nii nagu need oleksid tema omad, unistas oma suurest talust ning tegi ka juba tuleviku plaane. Ta mõtles vaid rahale. Selleks, et Mari meelt muuta palus ta Jumalat, käis ka posija juures. Ta nägi mõsnikust halbu unenägusid ning sonis. Lõpuks jäi ta kogu selle suure närveerimise pärast haigeks ning ohkis, pannes Mari mõtlema. Kui Mari nõustus tema sooviga siis ta oli imestunud ning tormas kohe mõisniku juurde, et uudist teatada. Piimad enda kätte saanud, muutus ta uhkeks. Kuid kõik see vaev ei tasunud end ära, sest piimaäri ei õitsenud ning ta hakkas oma otsust kahetsema.
söögi eest. Nad istusid veel kohvikus, et jutt ära lõpetada. ,,Mida ma teen siin ilma sinuta, mul hakkab igav?" küsis Laura kurvalt. ,,No kui me Hispaanias ära käime, siis näeme ju ikka korra?" küsis Liis Laura küsimuse peale. Laura tõstis pilgu Liisile sügavalt otsa ja küsis: ,,Oot-oot, mis mõttes korra?" Liis vaatas aknast välja, ega osanud midagi öelda. ,,Kas sa oled mulle midagi rääkimata jätnud?" küsis Laura kahtlustavalt. Liis ohkis korra ja ütles: ,,Lähme minu poole, seal räägin." Nad lahkusid kohvikust ja kui Liisi juurde jõudsid, tegi Liis välisukse lukust lahti ja läksid sisse. Laura nägi igal pool vedelemas kaste. Nad läksid Liisi tuppa, kuid Laura ei küsinud midagi. Liisi toas polnud mitte midagi, peale voodi ja voodi riiete. Laura küsis üllatunult: ,,Miks need kastid siin on ja miks sul midagi siin ei ole, remonti hakkate tegema?" ,,Ei," ütles Liis, ,,Me kolime ära, kui reisilt tagasi tuleme."
Toora Jookus tahtis Eerikule piibu tol õhtul anda, aga see jäigi seda puhku andmata. Juba hommiku vara pidi ta lahkuma ning keegi ei teadnud kas ta tuleb veel tagasi või mitte. Saak, mida merelt saadi oli väga kesine. Ühel päeval tuli randa üks mootorpaat, kus oli üks tüse naine ning kaks meest. Nad olid võõrad kuna nad sõitsid pidevalt kividele ja siis oli kosta ainult kisa ja sõimu. Kui mehed daami rannale tõstsid ja ise paadi juures edasi hakkasid toimetama, siis daam aint ohkis, et mihukene paik see siin on : ainult kivid ja liiv. See daam tuli otsima Eljen Karret, ta oli Eljen Karret ema. Nimelt ema tuli neid tagasi kutsuma linna, isa oli leppinud sellega, et Eljen käib välismaal ära ja siis pöördub koju tagasi. Eljeni pojast saab kasupoeg ta emale- Eljen ei olnud selle kõigega nõus. Ta tahtis saarele edasi elama jääda, pealegi ta pojast pidi saama kalur ja hülgekütt. Ema ei suutnud ära imestada tütre otsust. Eljenil ei olnud
annaabi.ee 
