kohaldades arvatavasti esimest korda dialektika meetodeid, olles inpireeritud Kreeka filosoofiast. Tundub, et ta oli esimene jurist, kes selgitas väja tõelise eraõiguse süsteemi käesolevast eraõigusest pärimisõiguseni, isikute õigusest, ajsaõigusest ja võlaõigusest. Tema tööd pole paraku säilinud. Servius Sulpius Rufus oli algselt reetor ja Cicero sõber. Servius kirjutas väikese kommentaari praetooriumi edikti ja tema õpilane Ofilius jätkas samas vaimus, kuigi esimese suurema kommentaari kirjutas Labeo. Gaius Aquilis oli Q. Muciuse õpilane, praetor ja kaasaegne Cicero, kes väitis, et avastas valemi, kuidas saada teada hageja pettuse põhjustest- actio de dolo malo. Kas Alfenius Varus oli Serviuse õpilane ja Justinianuse Digestis ilmuvad katkendid tema töödest. 10 9 D. Tamm. Roman law and European legal history. Copenhagen, 1997, lk 6 10 D. Tamm. Roman law and European legal history
Omanik on ainult see, kellele asi tõeliselt asjaõiguse järgi kuulub ehk kellel on kõige suurem õigus asja üle. Valdus on aga faktiline võim asja üle, ehk kelle käes asi parasjagu on. Omandi- ja valdusõiguse juriidiline eristamine saigi alguse Roomast. Rooma juristid (Ulpianus) väidavad otsustavalt, et "nihil commune habet proprietas cum possessione" (D. 41, 2, 12, 1 - omandil ja valdusel ei ole mitte midagi ühist), sest valdus on faktiline ja mitte õiguslik suhe asjasse (Ofilius ja Nerva - D. 41, 2, 1, 3 - eam enim rem facti, non iuris esse). Omandiõigus koosneb kolmest elemendist: 1) valdusõigusest (ius possidendi) 2) kasutusõigusest (ius utendi) 3) käsutusõigusest (ius dispondendi). Kui valdus- ja kasutusõigus võivad olla ka valdajal, siis asja käsutusõigus saab olla ainult omanikul ja on sellena omandiõiguse tunnuseks. Omanik võib nii valdus- kui ka kasutusõiguse anda ka teisele isikule, kuid ta jääb ikkagi omanikuks, kellel on
Omanik on ainult see, kellele asi tõeliselt asjaõiguse järgi kuulub ehk kellel on kõige suurem õigus asja üle. Valdus on aga faktiline võim asja üle, ehk kelle käes asi parasjagu on.3 Omandi- ja valdusõiguse juriidiline eristamine saigi alguse Roomast. Rooma juristid (Ulpianus) väidavad otsustavalt, et "nihil commune habet proprietas cum possessione" (D. 41, 2, 12, 1 - omandil ja valdusel ei ole mitte midagi ühist), sest valdus on faktiline ja mitte õiguslik suhe asjasse (Ofilius ja Nerva - D. 41, 2, 1, 3 - eam enim rem facti, non iuris esse).4 Läbi ajaloo esines Roomas erinevaid omandi vorme: kviriitlik omand, peregriinide omand bonitaarne ehk preetorlik omand, provintsiaalne omand ning kaasomand.5 Nendest on täpsemalt juttu referaadi osas, mis puudutab omandiõiguse sisu. Meie töö koosneb kuuest peatükist, milles esimeses anname lühikese ülevaate Rooma õiguse olulisematest õiguseallikatest: ____________________
annaabi.ee 
