Antipedagoogika suur ihalus oli võimalus elada praeguses hetkes, mida ei tohi loovutada tulevikule. Kaheldi ka ühiskonna normides: ei ole üldkehtivaid väärtusi, on vaid mina. (M.Tuulik Kolmas õppekava: hääbunud laine järellainetus Eestis URL= http://www.opleht.ee/Arhiiv/2006/02.06.06/ dialoog/2.shtml 04.11.2008) 1. Antipedagoogika Kasvatajad ja lapsed on võrdsed. Sõprus lastega oli üks antipedagoogika lööklauseid. Oelkers ja Lehmann on sellele vastu väitnud, et täiskasvanu peab last kasvatama ning aitama tal saada ettekujutust maailmast. Ükski antipedagoogiliste mõtete esitaja ei suuda hävitada erinevusi laste ja täiskasvanute vahel. Laste sõbrad on lapsed, täiskasvanu võib olla lapse vastu sõbralik, aga mitte antipedagoogika poolt esitatud mõttes lapse sõber. Antipedagoogikal oli oma visioon ka koolikohustusest. Radikaalseim oli Ivan Illich. Tema
3. Antipedagoogika Hariduskriisist hakati rääkima pärast II maailmasõda. See võib olla üks põhjusi, miks Ivan Illich ja ka teised antipedagoogika pooldajad juhtisid tähelepanu hariduse kriisisituatsioonile. Antipedagoogika tekkis Kesk-Euroopas 1970.aastate II poolel, selle tekkimise aluseks olid Inglise mitteformaalne kasvatus ja Ameerika vabakool. Sõprus lastega oli üks antipedagoogika lööklauseid. Kasvatajad ja lapsed on võrdsed. Oelkers ja Lehmann on sellele vastu väitnud, et täiskasvanu peab last kasvatama ning aitama tal saada ettekujutust maailmast. Ükski antipedagoogiliste mõtete esitaja ei suuda hävitada erinevusi laste ja täiskasvanute vahel. Laste sõbrad on lapsed, täiskasvanu võib olla lapse vastu sõbralik, aga mitte antipedagoogika poolt esitatud mõttes lapse sõber. 3.1 Ivan Illich Ivan Illich on tuntud oma radikaalse ühiskonnakriitilise suhtumise poolest, kus ta taunis moderniseerumist
füüsiliselt kuritarvitanud. Oma raamatus kirjeldab Miller psühhoanalüüsile toetuvalt kolme koletist - Hitlerit, ühte narkosõltlast ja ühte sarimõrtsukat. Nende tegude kirjeldused ajavad hirmu nahka! Ent kas tõesti saab kuritegelikult koheldud laste lugudest teha järelduse, et igasugune vanemapoolne mõjutamine on lapsele surmavalt ohtlik? Psühhoanalüütilisele teooriale ülesehitatut on raske kritiseerida, tõdesid musta kasvatuse kriitikud Oelkers ja Lehmann (1983). Nende arvates on Alice Milleri arutluste empiirilised alused haprad ja ainevalik subjektiivne, järeldused aga lennukad ja põhjapanevad: pedagoogikat vajavad kasvatajad, mitte lapsed! Alice Milleri antipedagoogiline hoiak ei ole suunatud mitte ühe kindla kasvatusviisi vastu, vaid kasvatuse vastu üldse, ka antiautoritaarse kasvatuse vastu. Kasvatus on tema sõnul kahjulik, sest täiskasvanud, ise seda teadmata, elavad laste peal välja oma vajadused. Missugused