otsustas siirduda Peterburi. 1834. aastal sai Baerist Peterburi ülikooli zooloogia professor, 1846. aastast tegutses ta samas aga anatoomia ja füsioloogia professorina. Lisaks tegeles ta aktiivselt ka geoloogia ja geograafiaga. 1862. aastal sai temast haridusministeeriumi nõunik, kellena tegutses kuni Peterburist lahkumiseni 1867. aastal. 1845. aastal osales Karl Ernst von Baer koos Fjodor Petrovitš Lütke, Ferdinand von Wrangeli, Vladimir Ivanovitš Dali, Vladimir Fjodorovitsch Odojevski ja Friedrich Georg Wilhelm Struvega Venemaa Geograafia Seltsi asutamisel. Ehkki seltsi ametlikuks presidendiks sai Nikolai I poeg Konstantin Nikolajevitš ja asepresidendiks Lütke, oli Baeril just selle tegevuse algusaegadel täita väga oluline roll. Baer viibis ka mitmetel geograafiaekspeditsioonidel nt Volga jõe ääres, mille käigus ta tegi muuhulgas kindlaks ka jõekallaste uhutuse sõltuvuse maakera pöörlemisest, mida kutsutakse Baeri seaduseks ja Siberi igikeltsa.
poolt samal aastal rõnguss. Baer Peterburis Kui Baer kolis Peterburgi, siis sai temast seal Peterburi ülikooli zooloogia professor. Alates 1846 aastast tegutses ta anatoomia ja füsioloogia professorina. Temast sai 1862 aastal haridusministeeriumi nõunik, kuni ta aastal 1867 Peterburist lahkus. 1845. aastal osales Karl Ernst von Baer koos Fjodor Petrovits Lütke, Ferdinand von Wrangeli, Vladimir Ivanovits Dali, Vladimir Fjodorovitsch Odojevski ja Friedrich Georg Wilhelm Struvega Venemaa Geograafia Seltsi asutamisel. Ehkki seltsi ametlikuks presidendiks sai Nikolai I poeg Konstantin Nikolajevits ja asepresidendiks Lütke, oli Baeril just selle tegevuse algusaegadel täita väga oluline roll. Baer viibis ka mitmetel geograafiaekspeditsioonidel, mille käigus ta tegi muuhulgas kindlaks ka jõekallaste uhutuse sõltuvuse maakera pöörlemisest ja Siberi igikeltsa. Baeri auks on nimetatud seitse geograafilist objekti.
de Cervantes Saavedra Teravmeelne hidalgo don Quijote La Manchast, J. Swifti Gulliveri reisid, F. Feneloni Telemaque. Romantism muutis suhtumist lapsesse, huvitus lapse sisemaailmast. Kirjanikud ei suhtunud lapsesse enam kui kasvatusalusesse tabula rasasse, vaid nagu isiksusse. Peale- tükkivast didaktikast hoidudes püüdsid omaaegsed kirjanikud toetuda lapse tundeelule ning selles vaimus ennast väljendada. XIX. saj. kirjanikud- Antoni Pogoreleski (1787- 1836), Vladimir Odojevski (1803 või 1804- 1869) jt. kujutasid last tema igapäevases keskkonnas- pereringis ja koolis. Ka paljudest vene kirjandusklassikute teostest sai ajapikku lastelektuur, mis omakorda aitas kaasa lastekirjanduse taseme tõusule. Nii näiteks tulid täiskasvanute kirjandusest laste lugemisvarasse Ivan Krõlovi valmid, Aleksandr Puškini muinasjutud, Mihhail Lermotovi, Nikolai Gogoli luuletused. XIX saj- l muutus vene lastekirjandus senisest žanrikamaks , lastekirjanduses hakati tutvustama kodumaa
annaabi.ee 
