Odavise (0)

Odavise
Esimesed odaviske võistlused toimusid Vana-Kreekas, kus see oli üks pentatloni aladest. Oda oli metallotsaga puitoda, mille pikkus ei olnud tavaliselt suurem kui 2m. Oda keskkoha ümber keriti nahkrihm, mille otsas olevast aasast pisteti läbi nimetis- ja keskmine sõrm. Viskamisel pani rihm oda pöörlema, tänu millele see suutis kaugemale ja ühtlasemalt lennata.
Esimestel kaasaaegsetel olümpiamängudel, mis toimusid 1896, 1900 ja 1904.a, odaviset kavas ei olnud. Samas aga soomes toimusid need juba enne Ateena olümpiamänge 1896.a. Visati enamasti parema käega. Algusess odaviske rekordeid maailmarekorditesse ei registreeritud. Esimeseks maailmakuulsaks odaviskajaks osutus kogukas rootslane Eric Lemming , aastal 1903 oli tema rekord 53.79m tugevama käega. Soomlased algul ei uskunud seda rekordit, arvestades rekordiks oma mehe Hannes Kivistö 53,09m.
Juba odaviskeajaloo alguses, enne Londoni olümpiamänge, hakati leiutama erinevaid nippe, et tulemust suurendada. Selliseks näiteks olid rootslased vennad Jarl ja Evert Jakobson, kes mähkisid oda sideme alla väikesed puuklotsid, mis olid sõrmedele viske ajal heaks toeks. Sellise nippiga hakkasid tulemuselt väga kiirelt 60m lähenema. Põhjuse jälile saades tegid kergejõustikujuhid sellele uuendusele lõpu ning annulleerisid tulemused.
Tänapäeva odaviske reeglid on järgmised. Odaviske hoo võtmiseks on 30-36,5m pikkune rada. Esiosas on tugev ja terav metalli ots, vars on tavaliselt valmistatud üleni metallist või muust materjalist mis selle jaoks sobiks. Käepideme asend on selline, et oda raskuskese asub selle all. Oda varre suurem läbimõõt on käepideme kohal. Meeste oda kaalub 800g ja selle pikkus on tavaliselt 260-270cm. Naise oda aga kaalub 600g ja pikkus on 220-230cm. Et saada paremat viskehaaret, võib sportlane kasutada vastavat määret, kuid ainult käel.