viis ta vahetusse kontakti poola kirjanduse, eriti romantikute loominguga. 1915. aastal sooritas Alle Orjolis eksternina gümnaasiumi lõpueksamid ja hakkas sama aasta sügisel Saraatovi ülikoolis arstiteadust õppima. 1918. a. sügisel, kui jäid sooritada veel mõned eksamid lahkus ta kodusõjast ohustatud Saraatovist ja siirdus Tartusse. Üle poole aasta tegutses Alle Tallinnas " Sotsiaaldemokraadi " kirjandusosakonna toimetajana. Lühikest aega oli Alle " Odamehe " toimetaja, veidi hiljem ka " Murrangu " toimetaja. August Alle õppis 1922-1928 ja 1934-1937 Tartu ülikoolis, kuni lõpetas õigusteaduskonna ning oli seejärel mõnda aega vandeadvokaadi abiks. Alle võttis aktiivselt osa mitmesugustest kirjanike ühisüritustest. Ta oli hea kõnemees ning sai tuntuks oma teravate esinemistega kirjanike kaitsel. " Murrangu " toimetajana tuli vastust anda ka kohtulaua ees. Mitut laadi suuliste või kirjalike ütluste
tuleb sellest, et saab mingi huvitava teadmise või on tore koolis käia, sest seal on head sõbrad. Ja kui õhinat ei ole, siis peab järelikult midagi muutma. Kooliharidusega on kaasas käinud ikka rohke tekstiga õpikud, aga viimasel ajal olen kuulnud oletusi, et edaspidi võib saada üha valdavamaks nii enda väljendamine kui ka info edastamine sümbolite, märkide, piltide, filmijuppidega. Kuhu see viib? Mulle tundub see pigem tagasiminekuna aega, mil koopainimesed joonistasid kaljule odamehe ja mammuti, et väljendada jahil käiguga seotud mõtteid ja kogemusi. Folkloristid ütlevad, et mis siin ikka: kunagi oli aeg, kui teadmist anti edasi lauldes või helides. Aga inimese spetsiifika on ikka sõna valdamine, selles ei tohiks mingeid järeleandmisi teha. Ja et neid järeleandmisi tehakse, tuleneb lastevanemate ja koolide mugavusest. Küsimus on mõtlemise nüanssides. Sa võid küll võtta kaks pilti ja teha neist kolmanda, mis võib mingil
Viimasele ametikohale jäi Kivikas tööle aastani 1949, mil ta kolis Lundi. Algul elasid Kivikad korteris, maja õnnestus osta alles 1967. aastal. Albert Kivikas suri 19. mail 1978 80-aastasena Lundis. 6 II ALBERT KIVIKA LOOMING Loometegevust alustas K. kooliõpilasena, leidsid realistlikele külajuttudele ainet kasvukoha miljööst ja tüübistikust. F. Tuglase vahendusel jõudsid tema jutud "Odamehe" kirjastusse. 2.1. Esimesed katsetused Kirjanduslikke katsetusi alustas Albert Kivikas luuletuste kirjutamisega, mida ta avaldas Andres Kamseni kaubanduskooli ajakirjas Lõõmav Tungal. Suure ajakirjanduse veergudel debüteeris ta sonetiga "Kevadine külm", mis ilmus pseudonüümi A. Pedajas all 30. märtsil 1916 ajalehes Sakala. 17. juunil 1916 ilmus ajalehes Sakala ka Kivikase esimene proosakatsetus veste "Vanad ja noored", mille ta avaldas samuti A. Pedajase nime all.
Suitsu uueaegsed kirglikud rütmid, mis lõplikult murendasid sajandilõpu lõtvunud luulesüsteemi. Esimese maailmasõja alguse paiku oli Marie Underil valminud käsikirjaline värsikogu, mis lähemate sõprade hulgas käest kätte käis Maria Maarjamaa pseudonüümi varjus. Avalikkusele laialt tuntuks sai Marie Under ,,Siuru" rühmituse esilekerkimisega 1917. aastal, mil ,,Siuru" kirjastusel ilmus tema esikkogu ,,Sonetid", selle kannul 1918. aastal ,,Sinine puri" ja samal aastal ,,Odamehe" kirjastusel ,,Eelõitseng". Selles varases perioodis kujunes Marie Underist eesti armastus- ja looduslüürilise soneti silmapaistev viljeleja, kes astus sajandilõpu sonetitegemisest suure kunstilise sammu edasi. Need mõjusid uute, julgete rütmidena eesti luules, kus lembevärssides oli domineerinud loobumisnukrus. Stiilihäälestuselt kuulub Marie Underi nooruslüürika impressionismi valdkonda. Sonetivormi käsitleb Under vabalt, pidamata kinni rangetest sonetireeglitest
annaabi.ee 
