Klassikaline periood – ajalooaineline proosa, üks ajaloolise proosa juhtautoreid. Tekstid on realistlikud, aga samas avatud ka modernistliku proosa mõjutustele. Vaatepunktide vaheldumine, teisiktegelased, peategelaste paralleelid. Väljapeetud, lihvitud, elegantne keelekasutus. Tegeleb ennekõike Eesti ajalooliste tegelastega. Tüüptegelane liigub seisuslikus ühiskonnas tavaliselt alt üles; piire ületades tekib tal küsimus, kuhu maailma ta kuulub. Mehekeskne positsioon, naine on objektistatud. Hiljem memuaarne proosa. Kirjandusvõtete rutiinistumine. 18. „Keisri hull” – tuntuim ajalooline romaan eesti kirjanduses. Krossi läbimurderomaan. Peategelane on Krossi kohta väga omapärane, saksa päritolu mõisnik Timotheus Eberhard von Bock. Lõhub seisustevahelisi piire, hullumeelne tõerääkimine. Segadus selle ümber, kas ta oli hull või mitte. Samas on olemas ka krossilik alt üles liikuv tegelane, Jakob Mättik, kelle päevikuna on raamat kirjutatud
1970- 1980ndate Krossi lemmikpeategelane on eesti taustaga ja liigub üle seisuste piiride alt üles. On ka teisi lahendusi. 8. Põhiprobleem 1970-1980nda Krossi proosas on kollaporotsianismi psühholoogia tegelased kohtuvad küsimusega, kas teha võimudega koostööd või säilitada iseseisvus. Koostöövalminduse psühholoog ja uurimine võimu ja vaimu vastasseisu võimalikkus säilitada oma mina. 9. Naine objektistatud, esitatakse maailma mehe vaatepunktist. Mees on nr 1, naine nr 2 maailmas, kus Jaan Kross liigub. 10. Krossi tugevus: eri kultuurides ühtviisi arusaadav, suudab kirjutada nii, et see on universaalne, hoolimata sellest, et ta kirjutab palju Eesti ainest. 11. Krossi ajalooline menu on suurmeeste elulugude menu. Lõputult suurmehi ja ka suurnaisi ajaloost, kelle biograafiaid ostetakse ja loetakse.
Enamasti on, kuid see pole alati põhieesmärk. „Keisri hullu“ puhul on kindel, et mingeid paralleele ta vahetu kaasaja ja tsaarivõimu vahele loob. Ta käib ajalooga hoolikalt ümber ja oskab tasakaalustada ajaloolist täpsust, aga samas lubab ta ka endale oma mingit teatud vabadust. Kross kirjutab väga seksistlikult meestemaailmast, tema teostes saavad väga harva sõna ka naised. Tavaline on tema teostes, et peategelane on mees, tal on armulood ning naine on kindlasti objektistatud. Hilisemal ajal hakkab sisse tulema memuaarsemat ainest. Samuti hakkab ta ka raamjutustust kasutama. Kindlasti säitlitab ta kirjandusliku professionaalsuse. Sajandivahetusel tabab tedaha halvatus ja ta kaotab mingiks ajaks kirjutamisvõime, kuid ta õnneks taastub. Taust 1973-1985 – stagnatsioon Aeg on muutunud mingis mõttes halvemaks, kuid see pole ka nii selge. Seitsmekümnendad ja kaheksakümnendad o Linnastumine – hakatakse ehitama paneelmajade rajoone,
annaabi.ee 
