Saagikus oli suurem, umbes 5-6 seemet, see saavutati maa paremini väetamisega. Üks osa viljast veeti Rootsi, teine osa osteti ära sõjaväe poolt, kõige rohkem, umbes 1/3 aeti viinaks. See oli mõisate jaoks tulus äri, sest sama kogus viina oli palju kallim kui teravili. Ühelt poolt müüdi Vene riigile, teiselt poolt kõrtsides. Viinaajamist jäi järele praak (omastav: praaga), sellega hakati mõisates nuumama härgasid, neid toodi Eestisse Ukrainast, siin nuumati ja suured härjad aeti Peterburi. Nende nuumamine tähendas, et peeti karja, oli sõnnikut, põllud said hästi väetatud. Kuigi mõisnikud rikastusid, siis nad ka kasutasid seda, eeskätt et ehitada endale uusi hooneid, 18.saj pärinevadki osa need mõisakeskused, mis siiani säilinud, nt Palse mõis. Enne seda ei olnud mõisakeskused üldse nii uhked. Samas talupoja elukorralduses
Idee kandus üle ka Euroopasse, kus ujuvpuure kasutati esmalt vikerforelli kasvatamiseks Norra fjordide varjulistes vetes. Kuid 1960. aastate lõpul hakati ujuvpuure kasutama veel ühe liigi kasvatamiseks. Selleks oli atlandi lõhe. Lõhe haudejaamad tegutsesid edukalt juba mitmeid aastaid ja tootsid noori lõhesid (“smolt”), st noorkalu, kes olid juba suutelised elama merekeskkonnas. Peagi tuldi mõttele hakata lõhesid kuni täiskasvanuks saamiseni nuumama ujuvpuurides merel. Euroopa lõhe kasvatamine muutus 1970. ja 1980. aastate edulooks. Looduslik lõhe oli muutunud haruldaseks, seetõttu oli lõhe näol tegemist tõelise luksuskaubaga. Nüüd muutus lõhe kättesaadavaks suhteliselt mõistliku hinnaga, see aga tähendas enneolematut kommertsedu ja tõstis merevee vesiviljeluse Euroopa kõige perspektiivikamate tegevusvaldkondade sekka. Põhjamere fjordid ja lahesopid ning Briti saarte
18. Eesti põllumajandus pärast pärisorjuse kaotamist (külvipinnad, põllumajanduse harud) Eestimaa ja Liivimaa mõisnike peamiseks sissetulekuallikaks jäi viinapõletamine. Konkurents sundis aga mõisaid viinatööstust ümber korraldama. Eestimaal läks mõisa viinaköökidesse umbes ½ mõisa teraviljast ja peaaegu kogu kartulisaak. Viinapõletamisega kaasnes härgade nuumamine. Härgade nuumamiseks tarvitati viinaköögi praaka, õlgi ja kartuleid. Lihaloomi hakkasid nuumama ja ülesostjatele müüma ka talupojad. Suhteliselt kiiresti laienes lina külvipind. Erinevalt vilja- ja piiritusehindadest olid linahinnad võrdlemisi stabiilsed. Kuna lina kurnas maad teistest põllukultuuridest rohkem, siis sagedamini kui viie aasta järel lina samale põllule külvata polnud mõttekas. Esimesed teated kartulikasvatuse kohta Eestimaal pärinevad kubermanguvalitsuse 1771. aasta aruandest. 19.sajandi teisel veerandil kujunes oluliseks põllumajanduse haruks meriino tõugu
annaabi.ee 
