ma lähen võtan kohvi ja karjun sinu eest.“.Või teine näide jutust „Puudutuse hetk”, kus oli selline olukord, et õde kuulas vanamemme muret ja pärast seda hoidis ta tema käsi. Näide jutust „Juuresoleku hetk“, kui ühel naisel suri isa, kuulis õde oma töötoast karjet. Õde hüppas oma toolilt üles ning lähenes talle. Samas õel polnud aimugi kes ta on kuid, aimas karjatuse põhjal, et midagi hirmast on juhtunud. Õde pani nutvale naisele käe ümber ja läks nuuksuva naisega peretuppa, haarates teel karbi pabertaskurätte. Õde istus naisest ümbert kinni hoides maha ja küsisin tema nime ning päris juhtunu kohta. Miks on „õendushetk” oluline? „Õendushetk“ on oluline selle poolest, et patsientidel on alati vaja õe abi. Alati pole vaja füüsilist abi. Teinekord on vaja hoopiski patsientil psühholoogilist tuge. Patsientidega on vaja suhelda ja temast on vaja õigesti aru saada
tagasi ja tehku seda sellises keskkonnas, kus see kellelegi väga korda ei lähe. Kõik, mis Zooey ütles kõlas Franny kõrvu sellisena, et vend tahaks igal võimalikul viisil Jeesuse-palvele pommi alla panna, aga ta ei tahtnud vaid ta oli kõigest selle vastu kuidas ja kus tema õde seda palvet kordas. Ta oleks soovinud, et ta teeks seda Jeesuse enda poole mitte oma vanema venna või kelle iganes teise poole. Nende vestlus lõppes sellega, et Zooey suutis Franny endast välja viia ja jättis nuuksuva õe kus see ja teine ning suundus Seymouri ja Buddy tuppa, kus peale nende lahkumist ei olnud keegi oma jalga tahtnud tõsta. Ta uudistas tuba nagu oleks seal esmakordselt, luges uksele kirjutatud tsitaate ning suundus telefoni juurde ning pani salvrätiku suu juurde. Telefon helises, Bess kiirustas sellele vastama ning peale viie minuti möödumist teatas Frannyle, et Buddy , tema vanem vend tahab temaga vestelda. Neiu suunudus aeglaselt korteri kõige eraldatuma telefoni juurde
,,Ära piina end ka sina oled selline. 'Hävita või ole hävitatud' sa ju tead. Ära nuta enam." Kuid Elisa ei suutnud pisaraid tagasi hoida, sest talle oli meenunud Adelais' häving, mille süüdlane ja põhjustaja ta oli, ning ka nüüd teadis ta, et igaühel neist vapratest küttidest oli kusagil pere, kes neid tagasi ootab. Sora oli tabanud ta mõtte ja hõljus ligemale, asetades käed õrnalt nuuksuva kuju ümber. Vaid nii oskas ta teda lohutada. ,,Siis tee parem maailm." Elisa püüdis ta pilku õngitseda, kuid Sora varjas niisked silmad kaabu alla. ,,Mine ja loo." ,,Tänan, Sora." ,,Kuid arvesta sellega, et ka mina tahan kohta." Midagi läks valesti, sest Kira haaras südamest ja hakkas alla kukkuma, otse merre, mille ise loonud oli. ,,Kira!" Sora viskus talle järele ja kui nad olid vette sukeldunud, illusioon kadus. Allesjäänud kütid
Pastor jutustas lahkunute elust ka nii mõnegi liigutava lookese, mis valgustasid nende meeldivat, suuremeelset iseloomu, ja inimesed taipasid nüüd selgesti, kui õilsad ja ilusad olid need vahejuhtumid, ning meenutasid kurvastusega, et tollal, kui need aset leidsid, olid need tundunud lihtsalt ulakusena, mis täiesti piitsa väärisid. Kogudust valdas pateetilise kõne jätkudes üha rohkem liigutus, kuni lõpuks kogu rahvahulk kokku varises ja nutvate leinajatega ühise meeleheitlikult nuuksuva koori moodustas, kuna jutlustaja ka ise oma tunnetele voli andis ning kantslis nutma hakkas. N ü ü d tekkis rõdul kahin, mida, aga keegi ei märganud. .Hetk hiljem kääksus kiriku uks; pastor tõstis pisarais silmad taskurätikust ja seisis nagu kinninaelutatult! Algul järgnes üks, siis teine silmapaar pastori pilgule, ja siis tõusis terve kogudus justkui ühe aje mõjul ja vahtis, kuidas kolm surnud poissi lähenesid marssides vahekäiku mööda, Tom kõige ees, tema järel Joe
annaabi.ee 
