Eestlast on peetud isekaks ja kadedaks, kes leiab alati midagi, mille üle oma pahameelt üles näidata. See arvamus on välja kujunenud juba mitukümmend aastat tagasi. Näiteks on lääneriikidele siiani arusaamatu, miks me oleme nii vaenulikud venelaste vastu ja hoiame nii tugevalt oma ajaloost kinni ning ei suuda unustada seda, mis toimus aegu tagasi. Nende jaoks on mõistmatu, et me 1939 aastal baasidelepinguga lasime Nõukogude Liidu ise oma riigis võimule, aga nuriseme selle üle siiani. See, miks me olime sunnitud seda tegema, ei läinud kellelegi korda. Tänu sellele peetakse meid rahulolematuteks. Lisaks isekusele ja kadedusele oleme me veel põikpäised, ega anna kergelt alla ja oskame nüüd juba seista oma õiguste eest. Eesti on viimaste aastatega palju edasi arenenud ja üritanud oma kultuuripärandit säilitada. Eesti riik on eestlasele tähtis. Sellepärast oleme me ka valmis seda iga hinna eest kaitsma. Kui 1918 aastal, 24
Et muuta ümbritsevat, tuleb alustada iseendast. Kuid üks, mis on kindel, siin riigis on raske saavutada midagi enneolematut. Ega meid eriti mujal maailmas ei märgata. Elame oma vaikset ja rahulikku elu. Kuid eks see olegi eestlaste loomuses. Kõige rohkem häirib mind eestlaste juures see, et nad teevad tihti asju vastu tahtmist, lihtsalt sellepärast, et keegi peab ju ometi ära tegema. Me hoiame asju endas ega lase neid välja. Küll kõik laabub. Ja siis me nuriseme oma elu, töö jms. üle. Me sündisime siia maailma kindlal eesmärgil, meil kõigil on oma ülesanne, aga töö vajab tegemist ja raha teenimist. Ja nii me unistused kaovad, elame lihtsalt sellepärast, et elada. Kuid see on vale, tuleb osata elada õnnelikult. Teha seda, mis meeldib ja milleks sa siia maailma sündisid. Vahel näib mulle tõesti nagu inimesed elavad lihtsalt selleks, et see on kohustuslik, kuid nii ei jäta sa endast mingit jälge maha
kiireneb pidevalt ning erinevate ennustuste kohaselt lõppevad nende varud peatselt. Inimesi ei peata enam ka kehtestaud seadused meie looduse üle, neist lihtsalt astutakse sirge seljaga üle. Tänapäeva majanduse moto on kõik müügiks. Inimesi huvitab ainult kasum ja selle nimel töötataksegi, kedagi ei huvita säästlikus või jätkusuutlikus. Arvan, et enamus inimesi ei ole mõelnud asjaolule, et kui samas vaimus jätkata, siis jääb järgi vaid tühipaljas null. Me nuriseme sellise olukorra üle, kuid ei taipa seda, et selles kõiges oleme süüdi me ise. Ainult Vähesed tunnevad huvi, kas kõik jäätmed on korralikult sorteeritud ning ohtlikud materjalid õigesse kohta toimetatud. Kuid sellest on vähe abi, sest enamus inimesi viskab kogu oma prügi ühte konteinerisse, osatb iga aasta tagant uue telefoni ning vahetab uued riided vanade vastu nagu igapäevasied sokke. Sellist elu elan ka mina ja enamus inimesi minu ümber
Eestlast on peetud isekaks ja kadedaks, kes leiab alati midagi mille üle oma pahameelt üles näidata. See arvamus on välja kujunenud juba mitukümmend aastat tagasi. Näiteks on lääneriikidele siiani arusaamatu, miks me oleme nii vaenulikud venelaste vastu ja hoiame nii tugevalt oma ajaloost kinni ning ei suuda unustada seda, mis toimus aegu tagasi. Nende jaoks on mõistmatu, et me 1939. aastal Baasidelepinguga lasime venelased ise oma riigis võimule, aga nuriseme selle üle siiani. See, miks me olime sunnitud seda tegema, ei läinud kellelegi korda. Tänu sellele peetakse meid rahulolematuteks. Me võime muidugi väita, et eestlane ei ole kuigi tolerantne venelaste suhtes, aga meil on selleks ka omad põhjused, millest ei ole nii kerge loobuda. Lisaks isekusele ja kadedusele oleme me veel põikpäised, kes ei anna kergelt alla ja seisavad enda õiguste eest. Eesti on viimaste aastatega palju edasi arenenud. Kahjuks toob kiire areng endaga
Jahu on pehme ja puhas. Sõelad võtavad välja viimase kui klii ja kestaolluse. Vanasti, kui pereema seadis leivategu, segas ta sõklaid taignasse toidujätkuks. Päris puhtast jahust ei tehtud leiba isegi suurteks pühadeks. Rahvajutu järgi olnud leib kehvadel aegadel nii aganane, et tema ligidal pole tohtinud tulerauda raiuda, sest säde oleks leiva põlema pannud. 6 Nüüd nuriseme sageli, et igapäevane leib pole küllalt hea, kahtleme ja küsime, on ta ikka puhtast rukkijahust? Vanasti tohtis leiba lõigata vaid pereisa, kes oma käega andis igaühele tema osa. Ikka suuremale suurem tükk ja pisemale pisem. Leib oli nii kallis, et lapsed ei saanud isegi aganaleivast kõhtu täis süüa. Nüüd on leib lahtilõigatult laual. Igaüks sööb oma isu mööda. Vanasti ei tohtinud leivapätsi nii lauale panna, et lahtilõigatud külg akna või ukse poole vaatas
annaabi.ee 
