Tekkisid toretsev õukonnaooper opera seria ja koomiline rahvaooper opera buffa. Tollane ooper oli enamasti numbriooper See koosneb iseseisvaist iseseivaist muusikanumbreist: : aariatest, ansamblitest, koori- ja orkestriepisoodidest ning tantsudest. 19.sajandil hakati numbriooperist loobuma, sündmustik ja muusika areneb katkematult. Tegelasi võivad iseloomustada juhtmotiivid, orkestri osatähtsus suureneb. Põhiliselt sellisena ongi ooper püsinud tänapäevani, kuigi temas võib leiduda numbriooperi sugemeid. Kuulsamad autorid ja nende teosed: · Ludwig van Beethoven o "Fidelio" (Viin 1805) · Wolfgang Amadeus Mozart o "Idomeneo" (München 1781) o "Röövimine serailist" (Die Entführung aus dem Serail; Viin 1782) o "Figaro pulm" (Le Nozze di Figaro; Viin 1786) o "Don Juan" (Don Giovanni; Praha 1787) o "Cosi fan tutte" (Viin 1790) o "Tituse halastus" (La clemenza di Tito; Praha 1791)
iseseisev ja ei vaja lahendust, vt näit Wagneri “Tristani”-motiiv) – Debussy harmooniakäsitluses vabanesid akordid funktsionaalsetest seostest (T, S, D) ja võisid olla vabalt järjestatud, arvestades ainult kõlavärvi; Wagneri mõju (“Parsifal” eriti) Debussyle ilmneb ka faktuurikäsitluses ja orkestratsioonis (Wagneril muutus nagu üldse kogu 19. sajandi muusikas kõlavärv ning eripärased tämbrikombinatsioonid järjest tähtsamaks). Nagu Wagner, loobus ka Debussy numbriooperi ülesehitusest (numbriooper koosneb lõpetatud aariatest ja ansamblitest), vaid pöördus muusikadraama poole (pidev tegevuse ja muusika areng). Debussyd huvitas muusikateater väga, aga ta ei leidnud kaua aega sobivat ainestikku. 1893 nägi ta teatris Maeterlincki näidendit “Pelléas ja Mélisande” ning see oli tema teatrikujutelmale vastav maailm – sümbolistlik draama. Tavapärase libreto asemel, mis oleks
ja teooriad kirjutistes. R. Wagner- üks muusikaajaloo keerukamaid isiksusi, helilooja, luuletaja( oma kõigi ooperite libretist), kultuurifilosoof, kirjanik, ooperireformaator, väljapaistev dirigent ja organisaator. Tema ooperiteooria põhiidee : kunstide ühtsus universaalses teoses, kus on ühendatud sõna, muusika ja ruumilised kunstid-(läbikomponeeritud ooper e. muusikalise draama pooldaja.) Muusika olgu viljastatud poeesiast. Traditsioonilise "numbriooperi" asemel tuleb ikka enam ( Beethovenist inspireeritud) sümfooniline arendus, ideaaliks "lõputu meloodia).Oluline osa orkestril, "sümfooniline ooper" ; juhtmotiiv (leitmotiiv) muusikalise sümbolina. Lk. 20 Avamängust saab teosega sisemiselt seotud eelmäng. Orkestrikõne arendamine, meisterlik orkestratsioon. Raskused ooperite teatris hoidmisega-annavad festivalide idee.
tegelastelt; 2) tegevuskäigu pöördest tingitud tempo ja karakterimuutusega kiire lõpuosa, tavaliselt koosneb kahest salmist ehk stroofist cabaletta. (Cabaletta võib olla ka iseseisev lühike aaria; sõna ise tähendab salmi ehk stroofi.) Sellise aaria (või dueti) lõpuosa võib olla ka stretta (it. k. pinge, surve, stress), mida iseloomustab samuti kiire või kiirenev tempo, järjest tihenev faktuur. Säilib numbriooperi struktuur. Gioacchino Rossini (1792-1868). Sündinud Pesaros, suri Pariisi lähedal. Tema 39 ooperit mahuvad ajavahemikku 1810-1829. Esimene suur edu ooperiga ,,Tancred" (keskaja rüütlilugu; libreto aluseks on Voltaire'i tragöödia; esietendus Veneetsia, 1813). Ooperis ,,Elisabeth" (1815) pole secco-retsitatiive, üksnes accompagnatod. Veel oopereid: ,,Othello" (Shakespeare'i järgi) 1816, kusjuures eriti tähelepanuväärne on viimane vaatus, Desdemona ja Othello suur stseen, mis
annaabi.ee 
