selgeks, uurinud ja lugenud läbi palju raamatuid , huvitavaid ja igavaid, köitvaid ja tüütuid ja nendest olete ehk teinekord endalegi märkamatult noppinud välja katkeid, mõtteid ja tarkusi ühe kõige tähtsama raamatu jaoks oma eluraamatu jaoks. See raamat on igal ühel erinev, selles raamatus on palju peatükke, on rõõmsaid ja lõbusaid, täis naeru , tantse ja laule, õnnestumisi ja ilusaid hetki ja kindlasti on seal ka veidi nukramaid lehelkülgi , kuid nendest me täna ei räägi. Seda raamatut kirjutate te päev päevalt ja tund tunnilt, niimoodi tasahilju valmib teos, teie elu teos, teie oma lugu. Teil on võimalus oma raamatu leheküljed täita hõreda tekstiga, te võitte sinna ka mittemidagi kirjutada või anda kiravahendi sootuks teistele ja loota et nad sinna ometigi midagi mõistlikku kribaks, muutes niimoodi oma elu loteriiks. Ainult rumal laseb lehekülgedel lennata , sest see pole teos mida hinnatakse mitte
Viiulipartiitast nr. 3. Kohe oli tunda, et see on barokkmuusika. Ta algas suhteliselt kiiresti, meloodias oli mitmeid kaunistusi, nagu barokile iseloomulik. Meenutas õukonnapalli, kus naised on uhketes kleitides ja mehed ilustes kostüümides. Meloodoodia oli muhteliselt muutumatu, mõnikord läks veelgi kiiremaks. See teos meeldis mulle. Järgmisena kuulasime Sergei Rudnevi Vene rahvalaulutöötlust ,,A, " ("Ah, tõ kalinuska"). See oli üks nukramaid minu arvates. Ta algas aeglaselt ning kurb meeleolu valdas mind terve laulu vältel. Lõpupoole muutus mäng elavamaks ja ka jõulisemaks. Järgmisena kuulasime Joaquin Rodrigo sonaadi kolm osa. Esimene oli Sonata Giocosa I Allegro moderato. See, nagu pealkirigi ütleb, oli väga kiire ja rütmikas. Mõnikord kostsid üksikud noodid, mis olid valjemad, kui meloodia ise. Teos läks väga soravalt ja kiirelt omandades jõudu. Järgmisena tuli II Andante moderate
ja kiskund laintel lõhki vaikse vee: oh süda, - nõnda arm end sulle maalis! Siin räägib autor küll ilusast kevadhommikust, aga sellega seoses tekivad tal hoopis muud mõtted. Sileda pinnaga järvevesi sümboliseerib siin õnnelikku armastust. Viimane salm on aga hoopis vastupidine, mis tähendab, et kõik ei ole alati nii lihtne ja elu võib ka vahel väga raskeid keerdkäike meile ette sööta. Samamoodi on nukramaid tundeid edasi antud Koidula luuletuses "Ja õues on kevade". "Miks, süda, nii valjusti tuksud? / Vait, vait, ära värise! / Nad leinalaulu sull' laulvad, / Ja õues on kevade." Kevad tuleb tihti nii, et õieti ei saa arugi, kui see juba käes on. "Kevade on sala tulnud, / Tulnud hoopis salaja: / Hiilgavate puude ladvus / Aia ääres kiigub ta! / Lahkeil silmil seisab / haljal orasel, / Liigub liblikate / Siidtiibadel - / Kevade, kevade / Jälle tuli tagasi!"
annaabi.ee 
