Ülemäärane nõudlikkus ja vaikiv hingeelu muutis pingeliselt rutiinseks kõik päevad. Hoolimata sellest soovis Krõõt olla Andrese meele järele. Krõõt oli väga õnnetu, kui kolmas sündinud laps oli taaskord tütar, sest ei tahtnud Andresele pettumust valmistada, et endiselt ei ole neil Vargamäe pärijat. Andres pööras Krõõdale hetkeks tähelepanu siis, kui naabrimees Pearu Krõõdaga kokku sattus. Kogu oma elu korrutas Pearu: "Veart eit sel nuabrimehel! Väga veart!". See tegi Andrese armukadedaks, aga ei pannud välja näitama oma hoolimist naisest. Ilmselt on see eestlaste ürgne tunnus. Eestlane tunneb vaeva ja väärust, aga oma tagasihoidlikkuse ja vaikiva iseloomu tõttu jätab vajaliku tegemata. Neljanda lapse ootel ei jätnud Krõõt Andrest töös üksi ja ega Andres ei andnudki harjumusest Krõõdale puhkust, sest visioon ideaalsest Vargamäest ei kadunud Andresel kordagi. Neid
põssa". Pärast seda jäi tükk aega kõik vaikseks, siis hakkas kostma ruugamine. Kui sead üksteise sabas üle piiri oma põllule tulid, ei osanud Pearu muud teha, kui aga imestades ja siunates öelda: "Vuata sindreid! Ma'p uskunudki. Aga nuabri eidel on nii hele jaal, et...". Pearu oli endamisi lootnud, et sigu tuleb ajama Juss või kas või peremees ise ja siis võiks meestega ajada mehejuttu. Ja pearul jäi üle ainult öelda: "Veart eit sel nuabrimehel". 8. Oru Pearu tembud jätkuvad (XI ptk.) Jaagupipäeva paiku teatas Madis, et tema jõuab kraaviotsaga juba jõkke. Andresele oli see suur sündmus. Ta teatas asjast ka Oru Pearule ja lepiti kokku, millal minnakse esimest vett päästma. Aga kui see aeg kätte jõudis, ei olnud Pearut kodus. Kui Andres ja Madis kraavile läksid oli tamm juba ära lõhutud ja esimene kraavivesi jõkke lastud. Andres pani Madise kohe lepiku alla uut kraavi kaevama. See oli ainuüksi Andrese kraav
juba ammugi näind ja sellepärast ei tea midagi," seletas Pearu edasi. Sellega nende jutt lõppeski seks korraks, sest Indrek ütles ,,head päeva" ja jätkas oma teed. Pearu jäi endisele paigale ,,rehnutti" pidama, jalas ,,venelased", mille sääred alla langenud, seljas kuub, hõlmad lahti ja särgikaelus nööbita, nii et päike paistis karvasele rinnale. Aga Indrek kohtas Pearut veel kord suvel, nimelt vallamajas, kirjutaja juures, kus ,,nuabrimehel" oli tähtsaid õiendusi, nii et pidi rüüpama kirjutaja eluruumides küll naiste ja meeste pudelist, mille tõttu jutukõma aina kõvenes. Ja kui see läks sedavõrt valjuks, et Indrek kuulis seda juba läbi paari seina ja ukse, alles siis tuli Pearu ka Indreku jutule. ,,Tere kua, nuabrimehe äbarik!" hüüdis ta Indrekule kätt sirutades, mille see vastu võttis ja kuidagi ei suutnud hoiduda piinlikust tundmusest, et Pearu sõrmed polnud sugugi könksus, nagu tema isal
annaabi.ee 
