määral ka interneti lehekülgi. Referaadis esinevad pildid on võetud internetist. Mõisa ajalugu Eestimaa kagusopis, Peipsi-äärsetel rannamadalikel, jõgede ja järvederohkel alal on läbi aastasadade mänginud olulist osa maa poliitilises ja majanduslik-kaubanduslikus elus just see Räpina mõis (vt. joonis 1) (mõisa peahooneks on Sillapää loss). Siit metsatagusest viisid maa- ja veeteed Pihkva- ja Novgorodimaale. Hilisemal ajal puutusid Räpina alla jääva Võhandu jõe suudmes Salusaares kokku kolme kubermangu piirid: Peterburi, Pihkva ja Liivimaa, seetõttu toimus ka siinsetel aladel suurem kauplemine. Mõis on läbi aegade olnud majanduslikust vaatevinklist vaadates keskmike hulgas: 1585. a. andmetel kasvatati mõisas lina, rukist, otra, kaera, hernest ja tatart. 1610. a. oli Räpina all märgitud 10 veskit ja 15 küla 9. jaanuaril 1710. a
Pihkva, Polotski) Svea e rootiga suhtlesid valdavalt kohalikud võimud Novgorodimaalt mitte aga keskvõim kiievist. Esialgu käidi vastastikku eraviisilistel rüüsteretkedel, kuid 12 saj keskpaiku kui omaalgatuslikke retki hakkasid asendama riigi poolt org muutus olukord teravamaks. Mongolite kallaletung lõi soodsad tingimused rootslastele novgorodimaa hõivamiseks.1240 aastal korraldasid nad 50 leva ja 5000 mehega luureretke Novgorodimaale toimunud Neeva lahingus lõi noor vürst aleksandr(hilisem Nevski) rootslasi ja pani mõneks ajaks nede huvisfäärile piiri. Seda lahingut ja Aleksandri rolli on tugevalt ületähtsustatud ja seda just hilisemates allikates. Ohtlikum vastane oli aga Liivi ordu kellega esmalt puutus kokku Polotski vürstiriik mille valitseja Vladimir tegi sõjakäigu 1206 Riiga kuid juba kolme aasta pärast pidi ise ordule loovutama mitmed alad.1240 alustasid suured ordu ja Taani väed kallaletungi vene
Ka Brevern kujutab veel tihti asjaolusid eestlaste ja sakslaste suhtes palju hilisema aja (orja- ehk pärisorjuse- aja) ideoloogia seisukohalt. Ka Ugaunias ja Sakalas ei olnud eestlased veel nõus igal tingimusel oma turja painutama. Paistab, et üks osa eestlasi toetas venelasi, kui need sakslastega sõjajalal seisid; nii arvatavasti 1234. a., kui venelased tungisid Tartu piirkonda, vist kättetasuks Tartu, peaasjalikult Otepää sakslastele, kes 1233. a. röövkäigu tegid Novgorodimaale (kuni Tessovo'ni). Venelased piirasid siis Tartu lossi, vangistasid ja tapsid ühes ,,paganatega" vastristituid, rüüstasid Kärkna kloostrit (Hildebrand, Livonica ..., 1887 nr. 21, 25. 28). Kui Mõõgavendade ordu meister Volquin Saule juures 1236. a. leedulastelt rängasti lüüa sai ja langes ühes teiste ordurüütlitega, tegid saarlased enese vabaks (ka kurelased ja semgallid asusid vastupanekule). Alles 1241. a. teeb ordumeister saarlastega uue lepingu (U. B. 169). Kestis ainult
annaabi.ee 
