Ametnikkonna kasv, bürokraatliku asjaajamise vohamine ning võimu kuritarvitamine. Olulised olid haridusreformid. Venemaa oli valdavalt kirjaoskamatu. Haritud inimesi vajati aga üha rohkem. Mindi üle ühtsele koolisüsteemile. Venemaa jagati viieks õpperingkonnaks, igaühe eesotsas ülikool. Kehtestati neli koolitüüpi: ülikool, gümnaasium, kreiskool, kihelkonnakool. Aadlike jaoks asutati lütseume. 1820. aastatel pääses aga võimule tagurlus. Venemaa läänealadel Ukrainas ja Novgorodimaal hakati ulatuslikult rajama sõjaväeasundusi, kus väeteenistus ühendati põlluharimisega. Riigitalupoegade külasi muudeti sõjaväeasundusteks, nii lootis tsaarivalitsus kergendada finantsolukorda ja leevendada rahva vihatud nekrutivärbamist. Kuid igapäevaelu rangus, ränk töö ja õppuste raskus tegid sõjaväeasukate elu hullemaks kui pärisoristel talupoegadel. Alla käis ka haridus, vaimuelu ja valitsuse talurahvapoliitika
Algselt olid nad väga sõjakad, kuid hiljem jäi neist enamik siiski jõgede äärde elama, sest seal oli neil võimalik tegeleda kauplemisega ja sellega elatist teenida.Nii tekkisid veeäärsed linnad, nagu Vana-Laadoga, Novgorod, Pihkva, Kiiev, Polotsk jt. Nende linnade tähtsus aina suurenes, sest asulatesse koondus ka viikingeid, soomeugrilasi, baltlasi. Nad arendasid Euroopas kultuuri, tegeledes lõunapoolsetel aladel aktiivselt põlluharimise ja karjakasvatusega. Novgorodimaal tegeldi rohkem kaubanduse ja käsitööga, mis hoidis sealset kaubandustaset kõrgel. Ivansioonide ajastul oli Euroopas eri rahvusi palju. Tol hetkel peeti võõraid ohtlikeks, mida nad kindlasti olid, sest vallutasid ja hõivasid eurooplaste maid, kuid mõjutustel oli ka positiivseid tulemusi. Normannid rändasid palju ringi, avastades uusi maid ja rikastasid ruunikirjaga teisi kultuure. Moslemid aitasid kaasa tehnika, teduse, kultuuri, arhitektuuri arengus. Idaslaavlased
mõningaid alasid Saksa. Idaosas. Andid hakkasid järgn. Sajanditel liikuma vähehaaval mööda Dnepri Põhja. Idaslaavlased · Tähtsamate teede sõlmpunktidesse tekkisid käsitööliste ja kaupmeeste asulad, millest arenesid ajapikk varased linnad Vana-Laadoga, Novgorod, Pihkva, Polotsk, Kiiev jt. Neisse hakkas peale viikingite, soomeugrilaste ja baltlaste aina rohkem koonduma ka idaslaavlasi. · Lõunapoolsetes piirkondades kynnipõllundus ja karjakasvatus. Põhjas Novgorodimaal käsitöö ja kaubandus · Soomeugri sulandamine vene rahvaga avaldas suurt mõju P-Vene keelemurretele, kommetele ja elanike antropoloogilisele tyybile. Kohtab rohkesti soomeugrilikke jooni. Laenasid veekogude nimetusi. Vana-Vene riigi teke · 2 teooriat tekkimise kohta: normannistlik ja antinormannistlik · Normannistlik: riigi lõid viikingid, sest slaavlased ise olid sel ajal veel metslaste tesemel ning järelikult võimetud riiki rajama
Idamaadesse kulgeva veetee muutumine rahvusvaheliselt tähtsaks ühendussooneks. Rjuriku kaaslane Oleg vallutas Kiievi, millega ühendati Venemaa lõuna- ja põhjapoolsed hõimud ning loodi Vana-Vene ehk Kiievi-Vene riik. Olegi sõjaväes olid ka tšuudid, keda osa ajaloolasi peab otseselt eestlasteks, teised aga üheks omaette läänemeresoome rahvaks, kes elas sel ajal Pihkva- ja Novgorodimaal. Tšuudidel oli esialgu Vana-Vene riigis küllaltki oluline osa. Nad võtsid osa 907. ja arvatavasti ka 882 944. aasta sõjakäikudest Bütsantsi ning 980. aasta retkest Polotski alla ja asusid silmapaistvate sõjameestena 991. aastal Vene lõunapiirile rändrahvaste vastu rajatud kindlustesse. 944 Vene-Bütsantsi vahel sõlmitud lepingutele allakirjutanute seas on samuti mitu läänemeresoomlastele iseloomulikku nime
Väegrupi tagalapiirkonnas kuulus korrakaitse juba Põhja-Venemaa (hiljem Ostlandi) kõrgema SS-i ja politseijuhi pädevusse, kelle korraldusel formeeriti 1941. aasta sügisest 1942. aasta alguseni Lõuna-Eestis neli politsei jalaväepataljoni (Tartus, Viljandis ja Põltsamaal ning üks Pihkva jaoks hilisemate numbritega 37–40), politsei-pioneeripataljon (nr 42) ja tagavarapataljon Tartus (nr 41). Need pataljonid olid mõeldud rakendamiseks väegrupi Nord tagalapiirkonnas Pihkva- ja Novgorodimaal ning seal nad ka võitlesid, kuni 1944. aastal Eestisse toodi, järk-järgult kokku liideti ja lõpuks 20. Eesti SS-diviisiga ühendati. 1941. aasta sügisest alates formeeriti Eestimaa SS-i ja politseijuhi Heinrich Mölleri korraldusel Eestis politseipataljonid nr 29–36. Ehkki algul oli plaanis jätta need Eestisse, tingis Saksamaa üha raskenev rindeolukord selle, et pataljonid nr 29 ja 33 saadeti Leningradi rindele ning pataljon
annaabi.ee 
