mingisse kahtlasesse afääri, mis läheb mulle kalliks maksma..." 3. "Olen kõigega nõus, olen nõus kaasa mängima selles kreemiga määrimise komöödias, olen nõus pärapõrgusse sõitma." 2) vastutustunne Frieda eest, kellele andis lootust, et ta patt lunastatakse; seepärast palub Wolandilt abi. Prokuraator Pontius Pilatus teeb ka oma valiku: ta mõistis süüdi Ha-Notsri. Kuid see, mida Jesua rääkis, äratas temas inimlikkuse. Aga hirm imperaatori ees, hirm kaotada oma võim ja karjäär, olid sellest tugevamad, ning ta tegi otsuse saades tegelikult aru, et ta tunneb elu lõpuni süümepiinu sellepäras, et on saatnud hukka hea inimese. 1. "Kas te tõesti, nii tark nagu te olete, peate võimalikuks, et Juudamaa prokuraator ohverdab oma karjääri inimese pärast, kes on korda saatnud kuriteo keisri vastu?" 2
kõige paremaks kirjandusteoseks. See teos on põhiolemuselt süvafilosoofiline, tulvil fantastikat, kuid samas ka satiiriline pilge nõukogude elu pihta, väga vaimukas ja põnev lugemine samaaegselt. Bulgakov arendab edasi Goethe "Fausti" loomeinimese rolli ja saatuse teemat nüüd juba totalitaarses ühiskonnas. Võim vastandub vaimule ja selles võitluses jääb kõrgema jõu sekkumiseta võitjaks alati inimlik võim. Sellel teemal on romaanis paralleelselt kaks lugu üks Jeshua Ha-Notsri ja Pontius Pilatuse lugu ja teine Meistri ja nõukogude võimu kokkupõrge. Üheks kõige kaunimaks armastuslooks läbi aegade on Meistri ja Margarita kohtumine. Armastus, mis ületab maise ego piirangud. Armastus, mis on igavene ja alati truu. Margarita tegelaskuju on inspireeritud Bulgakovi enda naise olemusest. Võrreldes naiivse "Fausti" Margaritaga on romaani tegelane hoopis teistsugune tugev, ennastsalgav, kuid ta südames on põhimõte, et jäädes iseendaks saad kõik, mis tahad.
(tekib ka küsimus, kust ta selle idee sai, kui tegemist oli tõestisündinud looga; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse. See, et Pilatus oli Jeual surra lasknud, ei omanud Meistrile tähtsust - mees oli oma karistuse kandnud süümepiinade näol. Ta andis prokuraatori vabaks, kuigi ta ise vajas sel hetkel abi, rahu, ja vabakslaskmist vähemalt sama palju. Huvitav on raamatust paistma jääv idee: Meister peab jääma Saatanaga, sest ta vajab ainult rahu. Kas siis paradiisis ei ole rahu? Kas Jumal ei suudaks seda pakkuda
peatub Moskvas, annab meistri armastatud Margaritale võimaluse meister päästa. Romaani lõppedes jätavad armastajad oma maise kesta ning pääsevad jumalariiki, hüljates uskmatu Venemaa ning riigikorra, mis keeldus uskumast meistri esitatud varianti Jeesusest ning mis kirjaniku peaaegu hukutanud oleks. Sama süzee on ka "Meister ja Margarita" teisel dimensioonil Juudamaa liinil: usuvastane mässuõhutaja Ha-Notsri reedetakse Juudase poolt ning lüüakse Kolgata mäel koos kahe teise kurjategijaga risti. Probleem on sarnane, isegi kattuv Moskva liiniga: Jesua, kes kuulutab alternatiivset usku Rooma riigi poolt seadustatule, pannakse ühiskonna põlu alla ning lõpuks hukatakse. Ka siin liinis on deus machina isegi kahel kujul: üks neist on Pontius Pilatus, kellel on võimalus oma vetoõigusega tühistada sünedrioni otsus ning vabastada Jesua, teine
tõestisündinud looga; kas äkki ei olnud Wolandil sellega midagi pistmist?), kuid tolleaegsele hämarale rahvamass-ajale midagi nii säravat lilhtsalt ei saanudki sobida. Ütleks, et romaan oli neile inimestele liiga hea, kes istusid kirjanike eliitkohvikus ja mandusid päevast päeva. Ometi oli selline suhtumine Meistrile loomuomaselt võõras, kuigi see oleks ta päästnud suurest meeleheitest. Temagi, nagu Jeua Ha-Notsri, oli omakasupüüdmatu ja uskus inimeste tegelikku headusse. See, et Pilatus oli Jeual surra lasknud, ei omanud Meistrile tähtsust - mees oli oma karistuse kandnud süümepiinade näol. Ta andis prokuraatori vabaks, kuigi ta ise vajas sel hetkel abi, rahu, ja vabakslaskmist vähemalt sama palju. Huvitav on raamatust paistma jääv idee: Meister peab jääma Saatanaga, sest ta vajab ainult rahu. Kas siis paradiisis ei ole rahu? Kas Jumal ei suudaks seda pakkuda
annaabi.ee 
