Soojades meredes on olnud vetikalaike, mille pindala on suurem kui Eesti. Enamik mikroskoopilised, kuid hulganisti koos võivad moodustada ka nähtavaid kogumikke. Vees võib näha sinakasrohelisi 1-2 mm läbimõõduga kägarikke, mis on sinivetikate kolooniad. Kolooniaid, mis koosnevad sadadest väga tillukestset rakkudest, hoiab koos polüsahhariidne lima. Suurimad koloonialised liigid võivad olla kuni 20 cm läbimõõdus nagu pannkoogid.Vetikaperekonna Nostoc ühte liiki kutsutakse järveploomiks, sest suuremad ongi ploomi mõõtmetega. Mikroskoobis näivad gaasivakuoolidega sinivetikad pruunidena, vees sinakasrohelistena. Värvuse annab klorofüll, lisaks fükotsüaniinid, fükoerütriin, müksoksantofüll. Kui lisapigmente on rohkesti, võib nende värvus varieeruda lillast tumepruuni ja tumepunaseni. Võivad moodustada puhkespoore, mis järve põhjal võivad püsida elusana kümneid aastaid.
Ligi pooled kõigist teadaolevaist kottseentest ja 1/6 kõikidest tuntud seenliikidest (ca 14 000 liiki). Eestis u. 1000 sambliku- ja lihhenikoolse seene liiki. Vetikad ja tsüanobakterid kui seente sümbioosi partnerid (mõisted pro- ja eukarüoodid); Prokarüoot- eeltuumne, eukar-päristuumne EELISTAB PARTNERINA VETIKAT Vetikad on lihtsad, enamasti veega seotud päristuumsed organismid tsüaanobakterid on eeltuumsed organismid, endosümbioos (näide Geosiphon pyriforme - Nostoc kui mudelorganism endosümbioosi uurimisel), seente ja tsüanobakterite sümbionte pole õnnestunud kunstlikult tekitada küll aga toimub see looduses ühe seenliigi puhul Geosiphon pyriforme Seene–tsüanobakteri ühenduse puhul paljuneb kumbki partner eraldi ja isoleeritult üksteisest: seene eosed idanevad hüüfideks, hüüfid peavad haarama jälle mõne Nostoc koloonia mullast, ühinema nendega kasvavas seenerakus, et luua uuesti sümbioosne ühendus
Peamine varuaine: (x) tärklis; () lipiididilgakesed; () glükogeen; () tselluloos () mureiinist; () lipiididest Rakusein; (kui see esineb) on: (x) tselluloosist; () amorfsetest polüsahhariididest; () pektiinainest; () ränist Klorofüllid: (x) a; (x) b; () c Kloroplasti katab: () 1 membraan; (x) 2 membraani; () 4 membraani; () kloroplasti endoplasmaatiline retiikulum; () vöölamell LIIGID Mis rühma kuuluvad; (hõimkond (-phyta) või klass (-phyceae)) Aphanizomenon Microcystis Anabaena Nostoc Synechococcus Trichodesmium Oscillatoria Nodularia - Sinivetikad e Cyanophyta Ceramium Furcellaria Batrachospermum- punavetikad Mallomonas Synura Dinobryon Uroglena Pedinella - Chrysophyceae, krüsofüüdid, koldvetikad Heterosigma Fibrocapsa Chattonella Gonyostomum - Raphidiophyceae e radiofüüdid Melosira Cyclotella Navicula Fragillaria Diatoma Asterionella Aulacoseira Cocconeis Thalassiosira - Bacillariophyceae e ränivtikad
Rakkudes nitraadivakuoolid. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. Tiina Alamäe Niitjad bakterid Niitjas tsüanobakter Oscillatoria. Tema niitide diameeter võib olla väga suur kuni 40 mikromeetrit. Mikrobioloogia I. Bakterite kujurühmad 2011. T Niitjad bakterid Mõnedel niitjatel tsüanobakteritel (Nostoc, Anabaena) on niidis ka erineva funktsiooni ja morfoloogiaga rakke: spoorid e. akineedid, mis taluvad hästi ebasoodsaid tingimusi ja heterotsüstid, milles toimub õhulämmastiku fikseerimine. Oscillatoria (vasakul) ja Anabaena (paremal)
Niidis on enamasti kõik rakud ühesugused. Sphaerotiluse kinnitunud niidist rakkude jagunemisel väljalükatavad rakud (goniidid) kasvatavad endale viburid ja ujuvad kinnitunud niidist eemale. Soodsas keskkonnas nad kinnituvad, kaotavad viburid, hakkavad jagunema ja annavad alguse uuele niidile. Leptothrix (oksüdeerib rauda) Sphaerotilus Beggiatoa Thioploca Leucothrix (niitjas veebakter) Mõnedel niitjatel tsüanobakteritel (Nostoc, Anabaena) on niidis ka erineva funktsiooni ja morfoloogiaga rakke: spoorid e. akineedid, mis taluvad hästi ebasoodsaid tingimusi ja heterotsüstid, milles toimub õhulämmastiku fikseerimine. Punguvad ja jätketega bakterid: Mõnede bakterite rakkudel on jätked, mis on kas raku väljakasved (jätketesse ulatub rakumembraan ja tsütoplasma) või koosnevad kas valgust või eritatud limast. Jätketel on enamasti kinnitusfunktsioon
vib olla ka suurem. Nitrogenaas-kompleksi formeerumist inhibeerivad lmmastikuhendid keskkonnas (NH3, NO3, org. N). N2+8H++8e-+16MgATP. 2NH3+H2+16MgADP+16Pi Lisaks N2 vib nitrogenaasi vahendusel redutseerida Denitrifikatsiooni reguleerivad tegurid erinevatel HCN, HN3, CH3NC, C2H2- atsetleen. N2 seovad ainult ksikud bakteriliigid. N2 sidumine toimub nii ruumilistel skaaladel. aeroobsetes kui ka anaeroobsetes tingimustes. N2 seovad jrgmised tsanobakterite liigid -Anabaena, Nostoc, Oscillatoria, fototroofsed bakterid - Rhodospirillum, Rhodopseudomonas, kemotroofsed bakterid -Spirillum, Azotobakter, Beijerinckia, Rhizobium, Escherichia. Lmmastiku sidumine vabalt elavate mullabakterite poolt: selleks on vaja molbdeeni, rauda, Mg, ATP. bakterid kasutavad nitrogenaasi kaitsmiseks hapniku eest erinevaid mooduseid: anaeroobid fikseerivad N2 ksnes hapniku puudumisel, mikroaerofiilid teevad seda vikses hapniku konts. juures, kiire hapniku tarbimine
annaabi.ee 
