POOLT Dretske jõuab edasi arutledes järeldusele, et kui öelda, et intellekt nõuab tegevuse valitsemist mõtte poolt, siis see on sama, mis öelda, et mõttest ainuüksi ei piisa. Ehk teisisõnu mõte peab midagi tegema. Intelligentne olemiseks pole mõtleja ja tegutseja tühipaljas olemine piisav, vaid mõtlemine peab vähemalt mõnikord tegutsemist seletama. Ta toob erinevaid näiteid sellest, kuidas inimene võib teha terve rida erinevaid tegevusi aevastada, norsata, higistada, silmi pilgutada jmt ning omada samas mitmeid mõtteid, kuid need kaks asja kokku ei anna intellekti. Ja seda sel lihtsal põhjusel, et ühegi nimetatud tegevuse tegemist ei seleta inimese mõtlemine. Isegi kui inimene teab, et silma pilgutamine on kasulik, kui ta soovib vältida näiteks silma poole suunduva eseme silma sattumist, ja olgugi, et ta seda ka teeb (pilgutab silma), ei ole see käitumine tegelikult intellekti näitaja
samaväärselt rõõmu, kui hülged külastajatele -- see oleks ju ainult õiglane. Võin vastata kindlalt, et enamus külastajatest teevad loomadele rõõmu küll. Hülged on väga uudishimulikud, nende muljetetarve on ilmselt küllalt kõrge. Kindlasti pakub hüljestele meelelahutust pealtvaatajate reaktsioon nende liikumisele, veest välja vaatamisele ja isegi häälitsemisele (hüljes oskab valjusti norsata, huikuda ja isegi ulguda). Tihtipeale -- saades aru, et publik tõe ja tähelepanuga neid jälgib -- kukuvad hülged lausa plikalikult edvistama ning pakuvad välja kõik trikid, mis meelde kargavad. Kahjuks tuleb aga ette ka olukordi, mil külastajad teevad loomadele tõsiselt halba. Näiteks siis, kui basseini midagi visatakse. Kurb lugu Ambraga Räägin teile loo suurepärasest emasest hallhülgest Ambrast, kes elas meil 16 aastat. See pole
kõikumise perioodid päris pikkad. Kui ta tundis, et lõpp hakkab tulema siis soovis ta oma puusärki näha nii et see seda ilusat ehitama hakkas. Sai kenasti lihvitud siledaks too ja täidetud pehma samblaga nagu too lagendil kus Juula koos Jürkaga oma teise karu tapsid ja kunagi kaksikuid sigitasid. Peale surma tuleb laiemalt loose pesamuna Riia. Riia panetähele kuidas isa kui surnud ema veel toas oli alusa ei julegndu norsata magades kuid tegelikkuses oli Jürka mitte tahtnud arsti kallitel pulbritel mitte raisku minna ja mõtles, et mis surnule hea see ka ei peaks elusale liiga tegema. Riial oli üldiselt olnud kõle suhe isaga keda ta eelistas kutsuda Jürkaks ehki ema seda keelas, ta vaid rääkis tollega kui teda noomiti ja ta arvamus isast oli nagu keegi võõras töömees. Ajapikku aga suhted soojenesid ja Jürka tihti tunids huvi Riia heaoluüle ja
annaabi.ee 
