Oskuskeeltel on tänapäeva maailmas suur roll ja nad on väga kogu aeg tekib uusi teadusvaldkondi ja käibesse tuleb uusi mõisteid ja mõistevälju. Nimekorraldus- nimekorralduses on väga suur roll rahvusvahelisel koostööl ja juriidilistel aspektidel, sest nimed ületavad kergesti riigipiire. Põhjalikult on uuritud kohanimesid, isikunimede ja ärinimede uurimine on hoogu saanud alles viimasel ajal. Nimekorraldus tegeleb eestikeelsete kohanimede ja võõrnimede eestikeelse kuju normimisega, ka eesti nimede rahvusvaheliste kirjutusnõuete koostamise ja levitamisega. Praegune juhtiv nimekorralduse spetsialist on Peeter Päll. ,,Nimekorralduse analüüs" 2002. Keeleõppekorraldus-see hõlmab nii emakeele kui võõrkeele õpet. Selle probleeme uuritakse seoses keelekontaktidega ja mitte-eestlastele eesti keele õpetamisega. Martin Ehala. Silvi Vare ,,Eesti keel vene koolis" 2004. 19. Keelekorralduse probleemid, strateegiad, meetodid. 20
seostest ja välismõjudest, lähtudest mingitest kindlatest eeldustest. Ökonomeetriline lähenemisviis üritab rakendada sobivaid mudeleid ja empiirilisi andmeid, et teoreetiliste mudelite pädevust reaalsuses kontrollida, lisaks hinnatakse seoste tugevust ja usaldusväärsust. 37. Milles seisneb avaliku sektori ökonoomika ja rahanduse kui normatiivse teaduse olemus ja tooge normatiivse lähenemisviisi rakendamise näiteid? ASÖR kui normatiivne teadus tegeleb normimisega ehk töötab välja ja analüüsib eeskirjasid ja norme. Näiteks uuritakse AS eelarve kujutamise põhimõtteid ja kui põhjalikult on kajastatud tulud ja kulud. 4. Avaliku sektori ökonoomika ja rahanduse uurimisobjekt ning meetod 7 38. Millised on avaliku sektori peamised koostisosad ja nende osade seosed avaliku sektori rahandusega?
organisatsioonide ja muude objektide nimetamise ja ümbernimetamise korra kohta" (ENSV Teataja 1981, 14, 180, asendas varasemat, 1965. aasta seadlust). See nägi ette vajaduse arvestada nimede määramisel "geograafilisi, ajaloolisi, rahvuslikke, elukondlikke ja teisi kohalikke tingimusi ning elanike soove". Seadlust täiendanud ENSV Ministrite Nõukogu määruse (ENSV Teataja 1985, art 541) kohaselt tuli arvesse võtta ka "kodanike kommunistliku kasvatuse ülesandeid". Kohanimede keelelise normimisega hakati uuesti tegelema 1950. aastate teisel poolel ja eriti 1960. aastatel, kui uus entsüklopeedia tõstis päevakorrale eesti kohanimede kirjutamise põhimõtted. Rein Kull kirjutas 1958. a kohanimede ortograafiast (Kull 1958), käsitledes ma(a)- ja (s)saare-lõpulisi nimesid, liitsõnaortograafiat nimedes, o ja u esinemist järgsilbis, kokku- ja lahkukirjutamist jm. Ajaloolise ülevaate eesti kohanimede normimisest andis
annaabi.ee 
