Keele variatiivsus Võrdlus: noored ja täiskasvanud Triin Lepp Türi Ühisgümnaasium, 10 K Võrdlus 1) Noored, kes kasutavad rohkem kõnekeelt ning kelle keelekasutus on alles välja kujunemas. 2) Täiskasvanud, kes on kõrgharidusega ja kasutavad normikeelt. Neil on välja kujunenud oma keelekasutus. Normikeel ehk kirjakeel Kasutatakse peamiselt kirjas. Ametlikum. Võime kasutada järjekindlalt normikeelt kujuneb arvatavasti nooremas täiskasvanueas, mõjutajateks on kontaktid töö juures ja ülikoolis. Kõnekeel Kasutatakse suulisel kõnelemisel. Kõnekeelde kuuluvad parasiitsõnad, släng. Vabam keelekasutus kui kirjakeelel. Sõnade tähendus on muutuvam ja ebakindlam kui kirjakeeles.
kokku puutunud ka emakeeleõpetajatega, kelle suhted kirjaliku eneseväljenduse ja isegi õigekeelsusega on piinlikult nigelad. Ja need juhused pole olnud erandlikult harvad, vaid piisavalt sagedased, et kahelda keeloskustehuvides või kaitseb mõni pigem alateadlikult üldist keeleoskamatust. Üksnes tekstianalüüsi ja lühikirjandeid nõudev eksamivorm tõrjub tülikat vajadust õppida ja tunda pisut ka õigekeelsusreegleid. Samas üritab uus keeleseadus kehtestada normikeelt isegi valdkondades, kus see on igatpidi mõttetu, kohatu ja võimatu. Seega ei tea riigi vasak käsi jälle, mis parem teeb. Arukas ning senisest tegevusest kasulikum oleks kulutada aeg, raha ja töötunnid emakeele õppimisele ning õpetamisele, kuna eesti keel on ja jääb meie emakeeleks.
- sotsiolektide piirid on eelkõige kvantitatiivsed, st erinevad rühmad ei erine mitte selle poolest kas nad kasutavad või ei kasuta mingit keelelist joont, vaid selle pollest, kui sageli ja millistes tingimustes nad seda kasutavad. On uuritud ainult mõningaid variaableid ja nende piirid tavaliselt ei kattu. Seega: sotsiolektid pole sirgete piiridega nähtused vaid moodustavad kontiinuumi, eriti kui võtta arvesse mitmeid variaableid; - kõrgem klass kaldub kasutama enam normikeelt ja normihääldust; - selge piir on ikkagi töölisklassi ja keskklassi vahel, erinevused nende sees on pisikesed; - sotsiolingvistilised variaablid on tundlikud mitte ainult makrosotsiaalsete omaduste suhtes nagu sugu või klass, vaid ka mikroomaduste suhtes (sotsiaalne võrgustik). Oluline on, mil määral inimene kuulub teatud sotsiaalsesse võrgustikku või gruppi; - sotsiaalne varieerumine on tihedas korrelatsioonis stiililise varieerumisega: kui
keelendid, mis on kuulutatud normingulisteks antud allkeeles.normikeelel puudub mitmekesisus, saab olla kas õige või vale. Normikeel on arendatud välja olevate allkeelte, tavaliselt kohamurrete baasil. Eesti keeles algab normikeele arendamine reformatsiooniga, kirjakeel saab iseseisvaks 20.saj algul.eesti keeles on tugevust normitud ortograafia ja morfoloogia, vähem sõnavara ja veelvähem süntaks. Normikeelt kasutatakse peamiselt kirjas ja avalikus suhtluses.John Joseph on öelnud, et normitud keel pole kellegi emakeel. M.Stubbs on öelnud, et normikeel on kindla sotsiaalse kihi emakeel: haritud kesklassi oma. Normikeelel 3 seisundit: tunnusteta, ametlik keel, riigikeel. keelearendus/keelekorraldus normikeel tuleb luua keelearenduse abil. Praktiline keelearendus algas 16-17 saj kui loodi keeleakadeemiad, eestis hakati rääkima sellest 17. saj piiblikonverentsidel.
annaabi.ee 
