Kuid ometigi tekib küsimus – mis oleks siis alternatiiviks? Võimalik, et Antiphon kirjutas sellest oma teoses, aga sel juhul on just see lõik kaduma läinud. Seetõttu jääb üksnes oletada, milline võis olla Antiphoni vastus antud küsimusele. Kas tema nomos`te-kriitika tähendas soovitust loobuda niisugusest ühiskonnaelust, mis on reguleeritud üldiste seadustega? Kuidas võiks selline inimeste vaheline kooseksisteerimine välja näha? Kui inimloomus on normiandev allikas, kas siis peaks ühiskonna õigusliku reguleerimise alternatiiviks olema kommuunid, mis koondavad sarnase loomusega inimesi, kes tänu ühisele kasvatusele ja õpetusele ei vajaks üldisi formaliseeritud seadusi, sest tülid saavad lahendatud mitteformaliseeritud vastastikuse suhtlemise abil (midagi 20-nda sajandi hipiliikumise sarnast)? Antiphon oleks sel juhul mingit laadi antiikne visionäär ja utopist.
õigusemõistmine · Kollektiivsed õigused Peamised inimõiguste-alased dokumendid · ÜRO Peaassamblee välja Inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) mis koosneb 30 artiklist. Siin on loetletud inimõigusi, mis on liigitatavad kodaniku-, poliitilisteks, majanduslikeks-sotsiaalseteks ja kultuurialasteks õigusteks. Paraku ei ole see deklaratsioon õiguslikult siduv. ÜRO Täiskogul puudub normiandev õigus. Deklaratsioon kohustab riike vaid moraalselt. · Euroopa Nõukogu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (1950), jõustus 1953. Eesti liitus 1996 konventsiooni ja selle lisaprotokollidega. See konventsioon sisaldab vaid kodaniku- ja poliitilisi õiguseid. Kõigil konventsiooni ja sotsiaalharta ratifitseerinud riikidel lasub kohustus järgida selle nõudeid ja anda Euroopa Nõukogus aru nende täitmisest, s.t
Õiguslikud õigused süütuse presumptsioon, võrdsus seaduse ees, aus ja erapooletu õigusemõistmine Kollektiivsed õigused Peamised inimõiguste-alased dokumendid 1. ÜRO Peaassamblee välja Inimõiguste ülddeklaratsiooni (1948) mis koosneb 30 artiklist. Siin on loetletud inimõigusi, mis on liigitatavad kodaniku-, poliitilisteks, majanduslikeks-sotsiaalseteks ja kultuurialasteks õigusteks. Paraku ei ole see deklaratsioon õiguslikult siduv. ÜRO Täiskogul puudub normiandev õigus. Deklaratsioon kohustab riike vaid moraalselt. 19. dets 1966 avati allakirjutamiseks kaks rahvusvahelist inimõiguste pakti. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvaheline pakt ja Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvaheline pakt. Eesti Vabariik ühines nende paktidega Ülemnõukogu otsusega 26. sept. 1991 ja paktid jõustusid Eesti suhtes 21. jaanuar 1992. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt näeb ette inimõiguste komitee loomise, kellele riigid esitavad
annaabi.ee 
