vanaks leivanumbriks; mässu-teema on muutunud väsinuks, luitunuks, ta ei eruta kedagi või tundub kasutu ajaraiskamisena; maailm on lõpmatuseni reglementeeritud ning elurütm nii kiire, et kellelgi pole aega enam mässata: seetõttu lastakse meedial seda enese eest teha. Kristeva küsib, milline võiks olla tänapäeva mäss ning miks on seda nii raske ette kujutada. Ta leiab, et "uus maailmakord" on juba olemas, see on "normaliseeriv, samas vääratav (normalisateur et falsifiable)" (Krull 1998: 136). Võim on muutunud nähtamatuks, seadus toimib arvukate distsiplinaarsete ja administratiivsete karistuste kaudu. Viimased toimivad normaliseerivalt, kuid neist on kerge kõrvale põigelda. Inimene pole subjekt, vaid "varaline isik", oma geneetilise pärandi, organitest koosneva füsioloogilise vara omanik. Absurdne oleks sellises olukorras mässata: "[k]es võiks mässata ja kelle vastu? Kas organitest koosnev vara
Esialgu loodi need ohtliku sotsiaalse elemendi piiramise või neutraliseerimise vahendina ning kultiveeriti isoleeritud institutsioonides (vanglad, haiglad, sõjaväelaagrid, koolid, tehased), seejärel aga arendati allutatute kasulikkuse ja produktiivsuse kasvatamise tehnikaiks, mida võib rakendada palju laiemas kontekstis. Distsiplinaarse võimu edu põhineb paari lihtsa instrumendi rakendamisel: hierarhiline vaatlus ja normaliseeriv otsustus. Distsipliini praktiseerimine eeldab ilmtingimata järelevalvet, vaatluste aparaati, mis võimaldab jälgida salaja. Järelevalve peab toimima sarnaselt võimule, kus järelvalveaparaat kontrollib kõiki, kaasa arvatud neid, kes on teisest kõrval. Foucault manab võimukirjeldustega esile pessimistliku kujutluse maailmast, kus võim valitseb kõike ja igaühte viimse veretilgani, kus järelevalvest ja normeerimisest pole pääsu ei rikkal ega vaesel,
Kliiniku sünd 1963, Hullumeelsuse ajalugu 1968, Seksuaalsuse ajalugu 1976-84. tekst: juur-juurestik-risoom. Poststrukturalistid kasutavad juure või risoomi metafoori. Traditsiooniline tekst on juurestik, millel on tüvi; tänapäeva tekst on risoom, millel pole tüve. Poststrukturalism teoorias ja postmodernism kirjanduses on tihedalt seotud. Foucault' kirjutiste temaatika on peamiselt sotsiaalne. Ta näitab, et võim ei keskendu poliitilisse aparaati, vaid imbub keelestruktuuridesse. Tekib normaliseeriv keel, mille abil kooliõpetajad inimesi normaliseerivad. Kliinikus, koolis ja vanglas on võimustruktuuridel väga suur võim. Ainsana säilib inimesel võim oma keha ja alateadvuse üle. Seksuaalsus on vabastav alge. Tegeleb ka unenägudega. Ta näitab, kuidas toimub marginaalsete alade allutamine võimule. Keskseks mõisteks on enesehool eriti oluline kreeka-rooma kultuuris, kus inimese areng on harmooniline
annaabi.ee 
