meloodia – ühehäälne muusikaline mõte, helide organiseeritud järgnevus meloodiajoonis – helikõrguste liikumise suund, mis moodustab meloodia välise kuju kulminatsioon – kõige suurem emotsionaalse pinge moment meloodia arengus, tavaliselt tõusvas liikumises artikulatsioon – helide omavaheline sidumine või eraldamine (legato, staccato – katkendlikult, staccatissimo, portato) helivaru – kõikide olemasolevate muusikas kasutavate pillide kõige alumistest kõige ülemiste nootideni (välja jäävad need mida inimkõrv ei kuule) diapasoon – ühe instrumendi või hääle ulatus register – diapasoon jaguneb mõtteliselt kolmeks, alumine jne tsooniline kuulmine – see, kuidas inimene kõiki heliomadusi tunnetab enharmonism – sama helikõrgus, mis on väljendatud kirjapildiliselt erinevalt nt gis ja as on enharmoonilised
süngeid kohti. Ja kuigi teos on Los Angelese linnast, on Arvo Pärt pühendanud selle Venemaa kuulsaimale (poliit)vangile Mihhail Hodorkovskile ning kõigile õigusteta vangidele Venemaal. See annab muusikale hoopis teistsuguse tähenduse. Sellega tekitas teos juba enne esiettekannet furoori. Kõik keelpillid mängisid väga puhtalt. Keskel ja lõpus olid võimsad kulminatsioonid, eriti lõpp oli muljetavaldav, kus keelpillid alustasid madalalt ja vaiksemalt ning jõudsid lõpuks ülikõrgete nootideni . Kõlas küll ilusti. Teisena esitas orkester Pjotr Taikovski 5. sümfoonia e moll. Vene helilooja P.Taikovski (1840-1893) on loonud palju meeldejäävaid muusikateoseid, nende hulgas klaverikontserte ja 6 sümfooniat, balletid ,,Luikede järv", ,,Uinuv kaunitar" ja ,,Pähklipureja", ooperid ,,Jevgeni Onegin", ,,Padaemand" jt. Taikovski 5. sümfooniat juhatas Anu Tali tuliselt (ägedalt on vist dirigeerimise kohta ebasobiv sõna), mis annab tunnistust tema professionaalsusest. Kriitikud
Tõnis Mägi on Eestis juba üle 50. aasta tegev olnud muusik ja laulukirjutaja, kes on suutnud oma hingeminevate ja siiraste lugudega eesti rahva südametesse hiilida. Iga tema kontsert on omapärane ja erinev eelmistest. Oma küllaltki tagasihoidliku olekuga ei pruugi ta kohe erilist muljet jätta, ent kui ta laulab, tähendab see kõigile midagi. Tema laulusõnad on ausad ja tähendusrikkad. Tõnisel on mahe ja küllaltki kärisev laulutämber, mis võib aga ulatuda ka väga kõrgete nootideni. Oma staazika karjääriga on ta õppinud oma häält väga hästi tundma, seda õigesti kasutama ja kontrollima, mida täheldasin ka hästi tema kontserdil. Kahjuks oli ta aga tookord veidi tõbine ja hääl oli natukene ära, mis takistas tal endast kõike andmast, kuid meeleolu see siiski ei häirinud. Laulmise kõrvalt mängis Tõnis paaril korral ka suupilli, mis sobis kontserdi õhkkonda oma bluusiliku olekuga suurepäraselt.
sõjaväeorkestrites. Hiljem hakati teda järjest rohkem kasutama kergemuusika ansamblites ja orkestrites. Kaasajal on kasutusel 8 liiki saksofone – alates kõrgemast:sopranino, sopran, alt, tenor, bariton, bass, kontrabass ja subkontrabass. Enim leiavad kasutamist – sopran in B, alt in Es, tenor in B, briton in Es. Diapasoon on saksofonil keskmiselt kaks ja pool oktaavi. Mängutehnilised võimalused on saksofonil väga suured – ülikiiretest passaazidest kuni aeglaste pikkade nootideni, nõrgimast pp laia ja kandva f. Eriomaduseks on võimalus saksofonil mängida glissandos (helilit helile libisedes mängimine), mis teistel puhkpillidel puudub. Välimuselt on saksofonid kahesugused – sopranino ja sopran on sirged, ülejäänud aga kõverad, mängija poole painutatud huulikuga ja ettepoole üles painutatud otsaga – nn. ``piibuga``. FAGOTT Ta on nagu oboegi kahekordse lesthuulikuga puupuhkpill, on puupuhkpillide rühma kõige madalam pill
annaabi.ee 
