reformid edasi). Baltisaksa aadel jäi tsaaritruuks, säilitas majandusliku võimu ja teatava mõju õukonnas. Ainult Vene impeeriumi koosseisus oli baltisakslastel lootust kaitsta oma privileege : Tsaari-Venemaa kokku varisedes võtsid nad kursi Eesti- , Liivi- ja Kuramaa ühendamisele Saksamaaga. Eestlased püssi all : I maailmasõja ajal tekkis eesti ohvitserkond. Sõjas olid nende kaotused suured, mistõttu tuli koolitada uusi nooremohvitsere (u 2000 üliõpilast, koolmeistrit). Eestlased hajutati paljudesse väeosadesse mitmel rindel. Läti vabatahtlikest(1915) moodustati pataljone (hiljem kütidiviis), mis oli Vene paremaid väekoondisi, kuid kanti kaotusi. Eestlastel väeosasid polnud, kuid näidati end heade sõduritena. Olukord tagalas : Tekkis puudust tähtsaimatest tarbekaupadest, hinnad tõusid, must turg õitses ning raha väärtus langes. Paljud põllud jäid sööti, raudteedel oli kaos, tehased seisid
Vabadussõja ajal sügavale Läti aladele, võimaldades seega astuda tegevusse meile sõbralikul Läti valitsusel. Tungides LoodeVenemaale, abistati meile Punaarmeest vähem ohtlikke vene valgete üksusi. Narva jõe taga olnud Ingerimaast loodi puhvertsoon Narva piirilõigu ette. Kuna vastloodud eesti rahvaväes oli nii koolituselt ja meelsuselt vähemdemokraatlikke tsaariohvitsere kui ka kiirkoolitusel lipnikeks saanud, kuid demokraatlikemate vaadetega nooremohvitsere, siis kujunes nende sulatamine toimivasse sõjaväelisse süsteemi Laidoneri psühholoogiliseks meistritööks. Samal ajal koosnes reakoosseis suurte sõjakogemustega "vanadest huntidest" ning romantilistest ja isamaalises vaimustuses olevatest noortest, aga samuti töölistest ja talumeestest, kes sageli vastumeelselt käske täitsid ja sõja algul veel lootusrikkalt komuunameeste poole piilusid. Sellest erinevate vaadetega massist tuli luua uus, noore iseseisva rahvusriigi armee.
võeti sõjaväkke umbes 100 000 eestlast, kellest 10 000 said surma. Esimese maailmasõja ajal tekkis eesti ohvitserkond. Ilma oma ohvitserideta ja rindekogemustega sõduriteta oleks mõni aasta hiljem vaevalt vabadussõda võita suudetud. Eestlasest ohvitsere ja kindraleid oli tsaariarmees varemgi, kuid oma rahvuslike relvajõudude tarbeks selgelt ebapiisavalt. Sõjas olid ohvitserikorpuse kaotused suured ja nende kompenseerimiseks tuli kiirendatud korras koolitada uusi nooremohvitsere. Üle kolme tuhande eestlasest üliõpilase, koolmeistri ja lihtsalt veidi harituma mehepoja, kellest paljud olid esimeses saksavastases vaimustushoos vabatahtlikena kroonuleivale läinud, said nüüd selga ohvitserisineli. Eestlased hajutati paljudesse väeosadesse kõikidel rinnetel. Lätlastel läks teisiti. Kui rinne 1915. aastal Riiale ohtlikult lähedale jõudis, värskeid reserve sakslaste peatamiseks aga nappis, lubati
annaabi.ee 
