Eestikeelne ilukirjandus 18. saj Joanna Juuse 10. klass Eestikeelse ilukirjanduse algus Raamatukeele traditsiooni jätkasid paljud 18. sajandi jutukirjanikud, kelle teostest sai alguse eesti ilukirjanduse keel Eesti poolilmalik jutukirjandus tekkis 1730.-1740. aastatel. Tollased raamatud kandsid pietistlikku meeleparandusvaimu ning olid vagatseva ja noomiva hoiakuga Pastor Albert Anton Vierorthi „Wiis head jutto…“ (1740) Esimene eestlase loodud luuletus on Puhja köstri ja kooliõpetaja Käsu Hansu 1708. aastast pärinev kaebelaul „Oh! ma waene Tardo Liin”. See räägib Tartule Põhjasõjas Vene vägede läbi osakssaanud kannatustest, mida autor tõlgendab kui Jumala karistust linnakodanike patuelu eest. Wiis head jutto Ühhe Öppetaja ja usklikko Tallopoia wahhel : Nende Juhhatamisseks
tegema. Lumeeit ja võõrastütar astuvad majja ja tüdruk asub oma töökohustusi täitma. Ta on õnnelik, laulab ja kogu aeg naeratab. Patju kloppides lendavad lavale lumehelbed ja hakkavad muusika saatel keerlema üle lava. Tantsimise lõpus istub tüdruk maha ja paneb pea kätele. Lumehelbed istuvad tema ümber ja teevad talle pai. Lumeeit astub sisse. Eit: (Kummardab tüdruku ees) Miks sa nii kurb oled? Kas keegi on sulle liiga teinud? (noomiva pilguga vaatab lumehelveste poole ja ähvardab sõrmega) Võõrastütar: Ei! (tõstab pea, vaatab eidele silma) Sa olid minu vastu väga kena. Mulle meeldib sinu juures elada, aga ma tunnen oma kodust suurt puudust! (sõrmega pühib ära pisara) Eit: (naeratab) Kulla laps! Sa oled teinud tublit tööd, ma viin su ise koju tagasi(ulatab käe). Ma leidsin sinu värtna üles. Palun võta see ja vii oma emale.
ilmumist Eestis), arvustades P. Veebeli Estonia kontserdisaalis toimunud džässikontserti, kasutas üsnagi teravas toonis väljendeid: 254 “Kui niisugust muusikat serveeritakse vindis- peadele /.../. Nüüd ta aga tikkus /.../ vaimse kasvataja kateedrisse” (silmas on peetud Estonia kontserdisaali – T.L.); Artur Rinne kohta: “Nüüd me teame natuke lähemalt, kust see laulja korjab endale labaseid võtteid ooperis stiilirikkumiseks.” Artikkel lõppes noomiva sõrme- viibutusega Estonia juhatuse suunas: “/.../ kas “Estonia” kunstiline juhatus ei tunne huvi, kus esinevad ooperijõud väljaspool?” See polnud sugugi ainus Visnapuu džässi maha tegev kirjutis; oma artiklis “Jazzist ja kunstipoliitikast”255 kirjutas ta juba 1934. aastal: “Kui hoida stiili, ei peaks ettekannete juure müüdama ainult eeskava, vaid ka pits viina ning seadma sisse tantsupõrand.” Visnapuu džässipõlgus kulmineerus nõukogude võimu ajal 1940. aastal
annaabi.ee 
