Relvastus Eesti sõdalase käsutuses olid 12.-13. sajandi vahetusel nii kaug- kui ka lähivõitluse relvad, nii ründe- kui ka teatud kaitserelvastus. Lahingus kasutatava relvastuse määras ära, kas sõdalane oli jala või ratsa. Jalamehe kaugvõitlusrelvadeks olid vibu, nooled ja viskeodad. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides. Vibukaar valmistati enamasti kadakast, kuid valmistada võidi ka mitmest puuliigist kokku liimitud vibusid, kuid selliseid ei ole seni leitud. Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja nööridest, ning sellega sai visata väiksemaid kive kaugemale ja kõvemini. Tähtsal kohal oli oda. Odadega ähvardamine tähendas sõjakuulutust, odade vahetamine rahusõlmimist. Olid olemas torke- ja viskeodad. Torkeoda oli
tundmatu ka Eestis. Esimeste relvade hulka kuuluvad ka vibu ja nool. Vibunööriks tarvitati loomasoolt, nooleotsaks - teravat kivikildu või konti. Selliseid relvi on leitud mitmelt poolt eelajaloolise inimese koopast. Vibu kanti rännakul üle õla, nooli tupes hoides. Vibukaar 5 valmistati enamasti kadakast, kuid valmistada võidi ka mitmest puuliigist kokku liimitud vibusid, kuid selliseid ei ole seni leitud. Ka noolevarred valmistati kadakast, samal ajal kui nooleotsad olid sepistatud rauast. Orgaanilisest materjalist valmistati nooletupp, kuid kahjuks ei ole neid tänaseni säilinud. Laske- ja heiteriistadest peaks mainima lingu. Ling oli valmistatud nahast ja nööridest, ning sellega sai visata väiksemaid kive kaugemale ja kõvemini. On leitud luust noole- ja odaotsi. Kivist relvade ja tööriistade kõrval hakkas inimene neid valmistama ka sarvest ja luust. Tõhus relv oli kirves
Lühematel teekondadel oli vibu alati laskevalmis ning riputati üle õla, pikemaks teekonnaks sõlmiti vibuping lahti, nii et seda võis käes hoida. Nahast või puust nooletuppe kanti tavaliselt seljal ja nooled võeti välja üle vasaku õla. Üheks parimaks materjaliks vibu valmistamisel oli sitke kadakas, kuid võidi kasutada mitmest puuliigist kokku liimitud tehnikat. Vibunöör oli keeratud kanepist või nahast. Vibukaarte pikkus on olnud üle pooleteise meetri. Noolevarred vooliti tammest või mõnest muust tugevast puuliigist, nooleotsad olid põhiliselt rootsuga ja lõikelt rombilise lehega. Relvastuse hulka kuulusid ka odad, mille vahetamisel kinnitati rahuleppeid ja lõpetati rahu; neid kasutati ka liisuheitmisel. Odavarte valmistamisel oli eelistatavaks materjaliks tammepuu. Nende pikkus oli u. 1,5-2 m. Odaotsad olid rauast, rootsust või putkest. Odaotsad olid mitme kujuga: sulgja lehega, saleda rombilise lehega, ühtlase rootsuga, eriti iseloomulikud olid
annaabi.ee 
