kiirem tulemuse saavutamine, lisaks piiramatu tõmmiste arv. 18. sajandi lõpus leiutas Alois Senefelder (17711834) kiviplaadilt tõmmiste trükkimise menetluse - kivitrüki ehk litograafia. Litograafia sünniaastateks olid arvatavasti 179698. Alois Senefelder ei olnud tegelikult graafik, vaid näitleja, muusik ja luuletaja aga ta otsis lihtsamat vahendit reprodutseerimiseks (valdavalt noodikirjade paljundamiseks), kui olid olnud senised. 1796. aastal trükiti Senefelderi poolt esimesed noodivihikud, neile järgnesid koolilaulikud. 1799. aastal avas Senefelder Münchenis oma trükikoja. Baieri õueraamatukogu direktor C. v. Aretin (17731824) otsustas 1807. aastal toetada litograafiatöökoja rajamist. Ta palkas mitmed joonistajaid (näiteks Johann Nepomuk Strixneri ja Ferdinand Piloty) ja peatselt ühines ka A. Senefelder. Müncheni kunstikogud sisaldasid rohkesti kuulsate meistrite teoseid, mida laiemale publikule võimaldas nüüd tutvustada uudne litograafiatehnika
Lihtsaim näide on kaanon, keerulisem fuuga. Fuuga koosneb järgmistest osadest: · I ekspositsioon: meile tutvustatakse ühte teemat · II töötlus: teemaarendus (teised helistikud, tämbrid, rütm) · III repriis: teema kordus algkujul (nagu ekspositsioonis) · IV coda: lühike lisalõpp (ei pea alati olema) Fuugale eelneb tavaliselt PRELÜÜD, FANTAASIA, TOCCATA. Näiteks: prelüüd ja fuuga; toccata ja fuuga. Anna Magdalena noodivihikud (2) need kirjutas ta oma teisele naisele Anna Magdalenale. Kumbki sisaldas 12 lihtsat klaveripala. Brandenburgi kontserdid need 6 kontserti on kirjutatud krahv Brandenburgi tellimusel. 1720 1721 oli Bach Berliinis, et Köthenisse uut klavessiini tellida. Tal oli võimalus krahvile esineda, kes siis tellimuse esitas. Oma sisu ja sügavuse poolest on need ainulaadsed tolles ajas. Neid võib nimetada ka concerto crossodeks, olles varase klassikalise sümfoonia näideteks.
mängis kohalikus orkestris puhkpille. Huvi muusika vastu oli isalt pärinud lisaks Eduard Tubinale ka tema vanem vend Johannes. Eduard Tubina koolitee algas Naelavere külakoolis, kus ta vend oli kooliõpetaja. Vend Johannes mängis viiulit ja juhatas külaorkestrit. Tänu vennale hakkas Tubin muusikaga tegelema. Esimesed kokkupuuted muusikaga olid tal juba karjapoisi põlves. Venna varajase surma järel jäid Eduardile päranduseks pikkolofööt, viiul ja noodivihikud, mis karjapoisile muusikamaailma teed juhatasid. Aasta pärast külakoolis käimist saadeti Eduard Torila Ministeeriumikooli. Naaberküla nime kandvas orkestris hakkas ta üheksa-aastasena flööti mängima. Kooliorkestris paistis ta silma oskusega pille häälestada. Joonistuskirg pani aluse tulevasele kunstihuvile ja ilusale noodikirjale. Pärast Torila Ministeeriumikooli lõpetamist 1920.a. suundus viieteistaastane Eduard Tubin Tartu
annaabi.ee 
