Aasta lõpus astus Lemba ka pedagoogide soovitusel kompositsiooniklassi. Artur nägi, kuidas terve perekond proovis raskustega toime tulles raha teenida ja tahtis samuti sellega aidata. 15-aastaselt hakkas ta raha teenima eratundidega. Noormees käis õpilastel kodus ja teenis iga tunni pealt ühe rubla. Hiljem tõstis ta tunnitasu lausa kolmele rublale. Samuti töötas Artur Lemba kontsertmeistrina, saates pealmiselt lauljaid. See oli hea elukutse, sest tal oli väga hästi arenenud noodilugemisoskus. Suviti teenis Artur Lemba peaaegu 50 rubla kuus ja see oli suureks abiks perekonnale. 1907. aastal suri Artur Lemba juhendaja professor V. Tolstov ja noormehe lõpukava juhendajaks määrati professor I. Borovka. Hoolimata viimaste aegade raskustest sooritas Artur Lemba 6. märtsil 1908. aastal lõpueksami. Riigieksami komisjon tunnustas Artur Lembat klaveriklassis väikese kuldmedali, kompositsiooniklassis suure hõbemedali ja klaveri eriala riikliku preemiaga, milleks oli Schröderi klaver
mängida", neljahäälse matuselaulu rajaja · Laiuse kihelkonnakool avati 1822 a., valmistas ette külakooliõpetajaid, olulisel kohal muusika · 1823 a. Laiuse esimene laulukoor (42 kirikuviisi ning üle 20 neljahäälse koraali) · 1828 a. heatasemeline meeskoor Laiusel, oli moodustatud kihelkonnakooli õpilastest, lauldi Bachi ja Händeli loomingut fuugasid, motette · 19. saj 40. aastail lauldi Laiuse külakoolides kirikulaule noodi järgi (noodilugemisoskus) · Nieländer viis kooride kuulsuse kihelkonnast kaugemale · Sajandi teisel poolel oli juhtivaks kultuurikeskuseks Laiuse kihelkonnakool · 1054 õpilast, kes said lauluõpetust nootide järgi · 1832/33 a. segakoor Simunas · 1830 a. laulukoorid Väike-Maarjas, Saaremaal Kaarmas, Põltsamaal, eesti koguduse juures Tartus · Kooride hulga kasv · Hellenurmes ,,Betheli" nimelises koolis mitmehäälne laul
Teadaolevalt esimene kirjalik märge ansamblite eksisteerimisest eestlaste musitseerimises on aastast 1765, kui Tartu raad lubas oma pulmamääruses eestlastel sel puhul muusikat teha kahe viiuli ja torupilliga (Tampere 1975: 41). I. Tõnurist juhib oma eelmainitud artiklis tähelepanu asjaolule, et meie rahvamuusika kujunemise omapäraks eelmisel sajandivahetusel oli tõik, et meie koolilastel oli sageli võimalus omandada viiulimängu- ja noodilugemisoskus rahva- koolides, mis soodustas viiulimängu erakordset populaarsust rahva seas, orkestrimänguga tutvumine oli aga otseseks tõukeks ja eeskujuks paljude rahvapäraste instrumentaalansamblite tekkimisel. Lisaks viiulile said eelmise sajandi algul populaarseks kitarrid ja mandoliinid, mis ilmusid esmajoones seoses vaimuliku, aga ka sentimentaalse ilmaliku musitseerimisega (Tõnurist 1996: 50). Tõnurist märgib ka, et eriti palju uuendusi tõid külamuusikasse Esimese
annaabi.ee 
