lauluks. Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Tema käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik nn. Gregoriuse antifonaarium, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise.Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks. Algul märgiti teksti kohale rütmi ja viisi liikumissuundi. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Guido Arezzost hakkas kasutama ka suhteliste helikõrguste silpnimetusi. Umbes 12. sajandil vahetasid hääled oma kohad, nii et Gregoriuse koraalist sai alumine hääl. Sageli ei liikunud hääled ka enam ühes rütmis: ülemine hääl oli keerukam ning liikuvam.
muutusid lihtsamaks. Paavst Gregorius I ajaks oli välja kujunenud suur hulk vaimulikke laule, mille liturgilisi tekste ta ühtlustas. Tema auks hakati neid laule nimetama Gregoriuse koraalideks. Paavsti käsul koostati ka koraaliviiside valikkogumik, mis valmis 604. aastal. Sellest alates hakati jumalateenistustel kasutama üksnes neid viise. Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks. Algul märgiti teksti kohale rütmi ja viisi liikumissuundi. 11. sajandil pani munk Guido Arezzost aluse tänapäevasele noodikirjale. Ta võttis kasutusele 4 noodijoont ja kasutas neumasid, mis olid veel küllaltki ebatäpsed. Samuti hakkas ta kasutama suhteliste helikõrguste silpnimetusi. Pole teada, millal vaimulikus muusikas võeti kasutusele polüfooniline mitmehäälsus. Kuid vihjeid sellele leidub juba 7. sajandist pärit ürikutes ning esimesed teadaolevad
Missal lauldavad laulud jagunevad kaheks: laulud, mis vahelduvad iga päev vastavalt kirikukalendri pühadele ja tähtpäevadele (nn missa prooprium) ning laulud, mis kõlavad kõikidel teenistustel (nn missa ordinaarium). Alates 14. Sajandist on ordinaariumi osad koondatud terviklikuks muusikaliseks tsükliks, mis kannab samuti nimetust ,,missa" ning on üks lääne kirikumuusika põhivorme. Gregoriuse laul levis sajandeid suulisel teel. 8. sajandiks suurenes meloodiate hulk ja tekkis vajadus noodikirjaks nii panigi munk Guido Arezzost 11. sajandil aluse tänapäevasele noodikirjale. 3)Keskaegsest ilmalikust laulust on vähem informatsiooni kui vaimulikust laulust,sest ilmalik laul oli väga pikka aega suuline (levis suust suhu) ja esines väljaspool kirikut. esimesed üleskirjutised on pärit 11.-12. Sajandist. Rändavaid üliõpilasi või teenistuseta vaimulikke, kes laulsid keskajal ilmalikke ladinakeelseid siivutuma sisuga armu- ja joogilaule, nimetati goljaarideks ehk vagandideks
annaabi.ee 
