Suurel trummil on kas üks või kaks nahast või tehismaterjalist membraani. Mängimise ajal on suur trumm kinnitatud alusele, telje ümber liikuvale raamile või seda kantakse rihmaga kinnitatult mängija kõhul. Suurt trummi mängitakse vildist, puidust, plastmassist või harvem ka metallist nuiaga. Trummikomplektis mängitakse suurt trummi pedaalnuia abil jalaga. Suure trummi partii kirjutatakse noodikirjas ühele noodijoonele. Puhkpilliorkestris mängib üks mängija tihti korraga nii suurt trummi kui ka taldrikuid, millest üks on kinnitatud suure trummi korpuse külge. Lihtsamal juhul kirjutatakse mõlema pilli partii samale noodijoonele, suure trummi partii noodivarred alla- ja taldrikute partii noodivarred ülespoole. Suure trummi eelkäijaid leidub Aasia ja Aafrika maade rahvamuusikast. Euroopasse jõudis suur trumm 17.-18. sajandil janitsaride muusika kaudu.
lüüakse vastu trummi nahkasid nahk- ja viltotstega nuiadega. • Mängimise ajal on suur trumm kinnitatud alusele, telje ümber liikuvale raamile või seda kantakse rihmaga kinnitatult mängija kõhul • Suure trummi partii kirjutatakse noodikirjas ühele noodij oonele. Puhkpilliorkestris mängib üks mängija tihti korraga nii suurt trummi kui ka taldrikuid, millest üks on kinnitatud suure trummi korpuse külge. Lihtsamal juhul kirjutatakse mõlema pilli partii samale noodijoonele, suure trummi partii noodivarred alla- ja taldrikute partii noodivarred ülespoole. • Suure trummi eelkäijaid leidub Aasia ja Aafrika maade rahvamuusikast. E uroopasse jõudis suur trumm 17.-18. sajandil janitšaride muusika kaudu. Tänapäeva orkestris kasutatav suur trumm on 14. sajandi türgi davuli järeltulija. • Suure trummi erikujuks on gongtrumm.
Keskajal laulsid seda ainult mungad, hiljem terve kogudus. Kuni IX sajandini oli kirikumuusika ühehäälne. Mitmehäälses laulus oli gregooriuse koraal kuni XII sajandini kohustuslik hääl, teised komponeeriti juurde. Kasutatakse diatoonilise helirea 2.5. astmelt üles ehitatud laade, neid nimetati VanaKreeka ja VäikeAasia maakondade järgi (dooria, früügia, lüüdia, miksolüüdia). Neid noodistatakse siiamaani neljale noodijoonele, nagu seda tegi XI sajandil Guido Arezzost. Ulatus ei ole suur, noodijooned tähistavad suhtelisi kõrgusi, võti määrab JO asukoha ja helide pikkused ei ole määratletud. Luteri koraal Ka Luterliku kiriku jumalteenistuse tähtis osa on koguduse laul. Luteri koraalide seas on ümberseatud tekstidega saksa rahvalaule, kohandatud gregooriuse koraale ja ka uusloomingut. Luther kirjutas ise 36 tükki
juubeldavale gradualele, vormilt üks lihtsamaid laule Offertarium- laul, mis saadab leiva ja veini ohverdamist alataril; teinud läbi palju muutusi Commodo- kõlab armulaulu sakramendi jagamisel Introitus esimene avalaul Ite, Missa Est Minge, missa on lõppenud Noodikirja kujunemine: Neuma- on noodikirja märgid, mida kasutati keskajal gregooriuse koraali meloodia märkimiseks, kirjutati teksti kohale, hiljem noodijoonele 8.saj Esimene noodijoon tuli kasutusele 10.saj., see oli punane. 11.sajandil jõuti 4 noodijooneni, mis olid värvilised. Seoses mitmehäälsuse tekkimisega tekkis uus kompakne noodijoonte süsteem, millele pani aluse Guido Arezzo-> neumasid hakati kirjutama noodijoontele ja heli kõrgusi märkisid nii noodijooned kui nende joonte vahed 12.saj ilmusid neumanootidele kandilised noodipead e vandraatneumad; täpsed helikõrgused 13. saj
annaabi.ee 
