kreeklased rahvana "maasool". Needsamad kreeklased, kes hetk tagasi suhtusid iseendasse säärase põlgusega, pöörduvad otsekohe tema vastu nagu kutsikat kaitsev ematiiger ja ülistades kreeklaste voorusi, süüdistavad teda sajas surmapatus, visates ette kõigi tema kodumaa tegemisi ja tegematajätmisi suhtes Kreekaga tsivilisatsiooni koidikust peale ja veel enne seda. See ei tähenda, nagu ei tunnistaks kreeklased oma puudusi; pigem ei tunnista nad ühtegi välisamaalase õigust nondele puudustele osutada. Tänapäeva kreeklased on enda üle uhked, sest kuigi nad pole hakkama saanud sajandikugagi oma esivanemate saavutustest, õnnestus neil üle elada 400- aastane Türgi okupatsioon ning peaaegu puutumatuna alal hoida oma identiteeti, usku, tavasid ja keelt. Jäänud ilma renessansiajastu hüvedest, osalemisest maadeavastuste ajastus, valgusajastus, sotsiaalses ja tööstusrevolutsioonis ning paljudes muudes epohhides, paisati nad nii
täiustada ja valgustada inimesed, kel pole kindlat kodupaika ning kes ei vaja sugugi üksteist, vaid kohtuvad võibolla vaevalt kaks korda elus, ilma et nad ka siis tuttavaks saaksid või juttu ajaksid? Mõelda vaid, kui paljude ideede eest oleme tänu võlgu kõneoskusele, kui palju ladusamaks ja lihtsamaks muudab grammatika vaimuoperatsioonid. Mõelgem ka 13 Jean-Jacques Rousseau nondele kujuteldamatutele piinadele ja lõpmata pikale ajale, mida pidi nõudma esimeste keelte leiutamine. Lisagem tolle viimase mõtiskelu tulemused varasematele ja otsustagem siis, kui loendamatult palju sajandeid pidi kuluma selleks, et arendada inimvaimus järgemööda välja kõik need operatsioonid, milleks ta nüüdsel ajal võimeline on. Lubatagu mul heita põgus pilk keelte päritoluga seotud probleemidele. Ma võiksin
publitseeris üks neist anaalid mitmetes raamatutes. Need raamatud polnud audentsed dokumendid, vaid rooma ajaloolaste uurimustöö tulemus, mille põhjal nad tegid, millised olid allikad seda me ei tea. Kui need anaalid olid publifitseeritud, II saj lõpul ja I sajandil jätkasid oma tööd need ajaloolased, ja dramatiseerisid seda, nooremad annalistid. Mitte ükski neist annaalidest pole säilinud, hilisemad kasutasid seda rohkelt, see visioon on meile suurtes piirides tänu nondele teada. Kaks autorit kelle säilinud teoste kaudu , need meil on teada Dionysios Halikarnassos, kreeka keeles ,,Rooma muinsused“ , kus hakkas rooma linna rajamisest , eesloost pihta ja tõi käsitluse Puunia sõdade alguseni välja 264. Teine on Titus Livius- ladina keeles, ,,Ab webe condita“ raamatud linna rajamises. Tõi vabariigi lõpuni oma käsitluse välja. Elasid Augustuse ajal.Mõlemad käsitlevad sama asja , faktuloogia on sarnane, lähtuvad sellest
annaabi.ee 
