elu maja- ja tarberiistu. (Vaga 2004: 10) Egiptus on väga kõrbeline ala - elu ja põllumajandus on võimalik ainult tänu Niilusele. Kasutati kunstlikke niisutussüsteeme ja samuti aitasid niisutamisele kaasa perioodilised üleujutused. Egiptuses tekkisid esialgu väikeriigid ehk noomid ja hiljem, kui kerkis päevakorda ülemaalise niisutussüsteemi loomine, kujunes välja ühtne Egiptuse riik (Kangilaski 1998: 35) Egiptuses oli igal nomosel oma kaitsja mõni loom nagu näiteks Butos austati madu, Mendesis sokku, Hermopolises püha iibist ja Memfises emalõvi. Inimeste teadvuses polnud veel ettekujutust loomast lahutavast fetii mõistest, austuse objektist. Loodust jumalikustati. Egiptlased oskasid ülihästi edasi anda kivis ahvi, koera, kala või konna välist kuju. Vana egiplased austasid tohutult loomi: nad püstitasid templeid kotka, aakali ja isegi paaviani
Anubis - Saakalipäine surma ja balsameerimise jumal. Nephthys Isise õde kes kaitses surnuid. Isis Emaduse jumalanna, Horose ema ja Osirise naine KOHALIKUD JUMALAD Külades ja linnades asusid ka kohalikud jumalad. Kui mingis piirkonnas sai mingi isik jõukaks jäi ta oma jumalale truuks ja tegi oma jumala võimsamaks. Tähtsamatel kohalikel jumalatel, nagu näiteks Bubastise Bastetil, olid oma templid. Oma jumal oli ka kõigil 42 provintsil ehk nomosel. SÕDA Egiptust ümbritsev kõrb ja meri pakkusid head kaitset, kuid egiptlased ise olid valmis oma territooriumi vaenlaste eest kaitsma. Nad laiendasid oma impeeriumi nii lõuna kui ka põhja poole, sest nad arvasid, et vaaraol on õigus valitseda kogu maailma. Vana ja Keskmise riigi ajal oli egiptuse sõjavägi väike. Uue riigis loodi nii jalaväge kui sõjavankreid hõlmav alaline palgaarmee. SÕJAVANKRID Sõjavankreid hakati kasutama pärast 1750 aastat e
Hiljem tekib üritusi luua nende või teste muistsete linnade ümber suuremaid koondisi ja lõpuks tekib kaks riiki: Ülemriik ja Alamriik (arvatavasti, IV aa-de lõpul). Juba IV aastatuhande algusel nomoseid oli Egiptuses neljakümne ümber (Uue riigi ajal 16-11 ss. oli neid 22 Ülemriigi territooriumil ja 20 - Alamriigis). Nomosed säilitasid oma kultuurilise ja osalt ka poliitilise iseseisvuse kuni Kreeka- Rooma ajastuni. Igal nomosel oli oma usund, omad jumalad, omad pühad loomad. Nomosed vaenutsesid omavahel lakkamatult. Isegi Rooma valitsemisajajärgul sõdisid nomosed isekeskis usundialaste lahkhelide pärast. Nõnda alustas nomos, kus austati jumalana kala, sõda naabernomose vastu, kelle liikmed sõid seda püha kala. Verevalamise lõpetamiseks oli tarvis Rooma sõjavägede vahelesegamist. Nomoste elanikud rääkisid erinevaid murdeid. Tekstid nimetavad korduvalt, et Egiptuse eri osade elanikud ei mõistnud üks-teist
annaabi.ee 
